Tänaseks päevaks on teada, et valitsuskoalitsioon jõudis reedel, 16. septembril riigieelarve läbirääkimistel kokkuleppele, et õpetajad, päästjad ja politseinikud saavad järgmine aasta vähemalt 15 protsenti palgatõusu. Päev enne seda uudist käisime aga Järvakandi päästekomandos rääkimas meeskonnavanema Uno Tomingase ja päästja Imre Kulliga nii päästjate palkadest, mitme koha peal töötamisest, päästjate tööst kui ka maaelu püsimajäämisest üldisemalt.
Mõlemad mehed on kohalikud, Uno on Reonda külas terve elu elanud ja üks väheseid omaealistest, kes maale paikseks jäänud. Imre aga on Kehtnas üles kasvanud ja pärast mõningast eemalolekut, õpinguid Väike-Maarja päästekoolis ja töötamist Pirita komandos, leidnud omale kodu nüüd Järvakandis, elukaaslase kodukohas.
Päästjate madalad palgad on probleemiks olnud aastaid ja erinevaid proteste on olnud mitmeid. Imre käis ka ise eelmisel aastal Toompeal protestimas, Uno ei ole seda kunagi teinud. Ta meenutas, et suuremalt on palkadest räägitud 2018. aastast alates ja nüüd, kui on kätte jõudmas lubaduste täitmise aeg, tuletas Eesti Päästeala Töötajate Ametiühing neid Toompeal meelde. Uno arvates aga meedias sellele tõsiseltvõetavat tähelepanu siiski ei pööratud.
„Eks seda teemat hoitakse päevakorral, aga kui lehest intervjuusid loed, siis näed, et keegi ei julge kindlas kõneviisis midagi lubada. Peaks, oleks, saame aru – läbi aegade on sellised märksõnad olnud. Konkreetset lähenemist pigem välditakse,“ sõnas Uno. Ühtegi lubadust mehed enne ei usu, kui see päriselt täidetud on. Unot hirmutab asjaolu, et võluvitsa palkade tõusuks otsitakse sisemistest reservidest, mida aga pole enam ammu.
Vanema põlvkonna mehena ütles Uno, et temasugusel, kellel on eluase olemas, lapsed koolitatud, esmavajadused rahuldatud ja oskus mõistlikult rahaga ümber käia (kuigi ka see mõistlikkus on suhteline ja inimeseti erinev), on praegusel ajal palju lihtsam hakkama saada kui Imre-sugusel noorel, kes on alles kodu soetanud ja pere loonud.
Päästja palk kodulaenu ei taga
Meediast on läbi käinud jutt, et ega päästjad kodulaenu saa, ning Imre on selle ehe näide. „Kodulaenu võttes öeldigi pangast, et päästja palk pole piisav selleks, et laenu saada. Kuna ma just vahetasin oma teist töökohta, pidin sellel uuel kohal olema pool aastat tööl, enne kui pangast laenu taotleda sain,“ rääkis Imre. Laenu ta lõpuks siiski sai ja on nüüdseks viis aastat Järvakandis elanud.
Unot aga häirib veel see aspekt, et samal ajal, kui räägitakse palju sellest, et peab inimesi linnast maapiirkondadesse hajutama, hakkab juba pangast peale see jutt, et mis sa sinna kolkasse maja ostad, osta parem Tallinnasse korter. Muidu sa pole nende silmis päris õige inimene. „Jutt on hea, aga teod näitavad midagi muud,“ lisas Uno.
Päästjate, nagu ka õpetajate töö puhul on üks märksõna, miks seda tööd tehakse, missioonitunne. „Mina oma vana ajuga ütlen, et missioonitundega saab pühendunult tööd teha siis, kui sul on omal esmased vajadused rahuldatud. Sa võid head nägu teha, et töötad siin sisemise suure säraga, aga minu jaoks on see natuke võlts,“ sõnas Uno, lisades, et kuidagi liiga enesestmõistetavana on hakatud võtma seda, et päästjal on ka teine töökoht, vahel isegi kolmas.
Unol endal on talu ja vahel teeb ta oma metsast hakkepuitu, korrigeerides elustandardit vastavalt sellele, milline on rahaline seis. „Ma kulutan siis, kui midagi kulutada on, elan aga tegelikult peost suhu,“ sõnas Uno. Ka majaehitus käib etapiliselt, rahalise seisu järgi, nii et Uno nentiski naerdes, et nad naisega elavad terve elu nagu ehitusel.
Tööd päästeametis alustas ta kümme aastat tagasi ja erinevalt ettevõtja elust, mida Uno on ka kogenud, on päästja sissetulek taganud siiski teatava stabiilsuse. Eelis on ka töökoha lähedus kodule. Kui ta Järvakandi komandosse kümme aastat tagasi tööle läks, seal tegelikult kohalikke mehi polnudki. Imre lisas, et kohalikke pole palju ka praegu, kolmveerand inimestest käib kusagilt mujalt neile tööle. Viimane, kes Järvakandi komandost töölt lahkus, käis lausa Pärnust. Uno sõnas, et kui maaelust loobuda ei taha, siis tihtipeale sõidabki selle parema palga nii ajas kui ka rahas maha.
Mitu tööd sööb vaba aja
Enda palgast rääkides ütles Imre, et suures pildis läheb päästja palk maksude ja arvete tasumiseks ja heal juhul grammike jääb alles. „Aga selleks, et saada riideid, lastega kuskil käia, pead käima veel mujal tööl. Lisaks päästja tööle käin ma Külmalises õhksoojuspumpasid paigaldamas ja väikese osaajaga käin Järvakandi hooldekodus jooksvaid remonttöid tegemas,“ rääkis Imre.
Pangalaenu pärast peab ta suutma hoida ka oma krediidireitingut, et majast mitte ilma jääda.
Karmilt öeldes on päästja palk selline, et on võimalik vaid kuidagi vegeteerida. Sama päeva hommikul, kui meestega räägime, tuli uudis selle kohta, et kõrgemate riigiteenistujate palgad tõusevad, mõningal juhul lausa tuhande euro võrra. See uudis ja teadmine, et kui päästjate palku tõstetakse, on see pigem nagu näpuotsaga viskamine ja palgatõus läheb lõpuks ikka pangale ja energiaarvete peale ära, teeb meeste näod morniks.
„Ja siis veel öeldakse, et olge kultuursed, harige ennast… See tekitab natukene sellist trotsi,“ lisas Uno. Ja täielikku kindlustunnet, et komando siiski püsima jääb, ka ju tegelikult ei ole. Juba praegu ei ole Järvakandis veerand ajast päästevõimekust, inimestele turvatunde pakkumist. See paar päeva nädalas, kui komando kinni on, on tingitud personalipuudusest, kuid näha on ka seda, et riigiametis on rõhk aina enam Exceli tabelil, kulude kokkuhoiul, mis aga tegelikku elu ei arvesta. Elu koondatakse tõmbekeskustesse, mida on vähemalt näiliselt odavam majandada.
Rääkides veel mitme töökoha pidamisest, on üks murekoht aeg. Täpsemalt vaba aeg, mida napib. „Vaatasin, et mul on septembris ainult kaks pühapäeva vaba, ülejäänud päevad olen tööl. Kehvemal juhul ongi vaid üks päev nädalas vaba. Olen kodust sellepärast palju ära, et saaks elada normaalset elu, et saaks poest saia ja vorsti ka sinna peale. On küll peast läbi käinud mõte minna välismaale hea palga peale, kuid siis oleks ma veel rohkem kodunt ära. Praegu jõuan vähemalt õhtul koju ja magan kodus,“ sõnas Imre.
Töökaaslased motiveerivad
Kui rääkida headest asjadest, mis päästja tööga kaasnevad, toovad mehed välja võimaluse töö juures trenni teha, selleks on olemas väike jõusaali nurk. Samuti on tervisekontroll noorematel iga kolme aasta ja vanematel aasta tagant kohustuslik. Rahul ollakse ka komando majaga üldiselt, mis on küll väike, kuid samas on kõik vajalik olemas ja see väiksus muudabki mõnes mõttes koha hubasemaks. Raskematest momentidest, mida töö kaasa toob, tullakse ühiselt välja koos iroonia ja huumoriga.
Uno lisas, et nagu sõja puhul ei saa end sellest haigeks muretseda, ei saa samamoodi lasta tööl juhtunul endale liialt nahavahele pugeda, kuna ainult tunnetega tööd tehes on läbipõlemine kiire tulema ka kõige kõvema närvikavaga inimesel.
Imre tunnistas, et õhtuti ei ole enam aega mingi hobiga tegeleda, kuid koos mõne töökaaslasega on tal tekkinud hommikune rutiin käia rabalaukas ujumas, ka nüüd külmemal ajal, nii et sellist ujumist võib peaaegu talisupluseks nimetada. “Üks hommik avastasimegi, et oleme sügise poole rohkem ujumas käinud kui suvel,“ ütles Imre naerdes.
Varem on ühiselt ka üritusi tehtud, kuid lapsed, mitu tööd ja vahetused komandos teevad kogu komandorahva korraga kokku saamise väga keeruliseks. Sotsiaalset töövälist elu aga on ka vaja hoida, et elu ei oleks vaid puhas töörutiin. „See üks põhjus, miks ma siin tööl käin, on siinsed lahedad ja toredad töökaaslased,“ sõnas Uno.
Igaüks aga päästjaks ei sobi. Imre ja Unoga samas ruumis istus Marko Pihl, kes jutu vahele sõnas, et tal näiteks on sõber, kes on öelnud, et tema ei hakka kunagi päästjaks, kuna talle ei sobi see teadmatus, mida homne päev toob. Õnneks siiski leidub neid, kellele selline rutiinivaba töö just meeldib.
Õnnetuseks on aga päästjate arv siiski vähenenud ja nii Uno kui ka Imre räägivad, kuidas oma meili või tööportaale lahti võttes on näha, et kogu aeg otsitakse päästjaid. Ja see teeb muret terves Eestis. Nii nagu palkade puhul, saab ka siin tõmmata teatava paralleeli õpetajaametiga, kus samuti otsitakse kogu aeg uusi õpetajaid tikutulega taga.
Tihtipeale tuleb soov saada päästjaks (või ka õpetajaks) isiklikust eeskujust. Näiteks need kolm noort, kes praegu päästjaks õpivad, et Järvakandi komandosse tulla, on süsteemiga seotud tänu oma vanematele, kes on neile elukutse valikul eeskuju näidanud. Uno lisas, et seda, kui keegi lihtsalt nii-öelda tänavalt tuleb ja tahab päästjaks hakata, tänapäeval enam ei ole, palk lihtsalt ei motiveeri. Motiveerivad jõud asuvad pigem kusagil mujal. Päris noortel kipub ka püsivust natuke väheks jääma päästja elukutse jaoks.
Ennetamine on ka osa tööst
Päästjate töö ei seisne ainult väljakutsetele reageerimises, vaid ka ennetustöös. „Traditsiooniliselt teatakse päästjat kui inimest, kes tuleb, kui midagi on juhtunud, aga me tegeleme ka sellega, et ei juhtuks. Tekib paradoks, et me ennetame iseenda tööd, saeme seda oksa, millel ise istume. Kõrvaltvaatajal tekib aga mulje, et nad ei teegi mitte midagi, ja Exceli mehed ka vaatavad, et polegi väljakutseid olnud. Mõlemad on õiged asjad, aitame inimest ja hoiame inimest selle eest, et temaga ei juhtuks. Hinnatakse meid aga väljakutsete järgi,“ sõnas Uno.
Vähem väljakutseid aga näitab seda, et ennetustööst on kasu olnud. Kogemused on mõlemale mehele näidanud, et maainimene kipub olukorras, kus midagi on juhtunud, paremini hakkama saama. „Linnas töötades oli küll näha hästi palju sellist kätteõpitud abitust. Suur mees lihtsalt seisab, oks teepeal ees, selle asemel, et see eest tõmmata,“ tõi Imre näite. Marko lisas juurde, et linnas tehakse väljakutseid ka õnnetuna näivate tuvide kohta, maal aga ei tuleks keegi isegi sellise mõtte peale.
„Nende põhimõte on, et see on päästja töö, nad ei hakka oma käsi määrima. See on jälle ehk see suhtumise küsimus asjadesse. Miks ma seda maaelu propageerin ja keskuste elu kritiseerin, on ka see, et mida suuremas kobaras sa elad, seda anonüümsem sa oled. Ongi, et kõik vaatavad seda jama, aga see pole otseselt kellegi mure.
Maal, kui keegi mingi jama tekitab, siis julged öelda, et ära tee, kartmata, kuidas see mõjub. Tekib eeskuju moment. Maaelu on ka vähem konfliktne, kuna oleme eemal üksteisest. Naabriga on keeruline tülli minna, kui pool kilomeetrit on vahel, selleks peab siis ikka tahtmist olema,“ sõnas Uno, visates maainimese ja päästevõimekuse läheduse teemal õhku ka retoorilise küsimuse: „Kas see on eesmärk omaette, et hajaasustuse inimene peabki olema täiesti isemajandav?“ Tema soov on, et tõmbekeskuste sõge poputamine lõpeks ja äärealad ka tähelepanu saaks.
Tänu komando olemasolule on suudetud nii mõnigi hoone täielikust mahapõlemisest päästa, kuna kohale jõuti paari minutiga. Paneb mõtlema, sest kui päästevõimekust sel hetkel poleks olnud ja kutse peale oleks tulnud mõni kaugem komando, oleks tegemist ainult järelkustutusega.
Põlenguid hakkab neid ilmselt kütteperioodi algusega sagenema. Ja põhjuseks ei pruugi olla ainult tahmapõlengud ja linnupesad korstnas, vaid ka inimlik lollus. Kui Poola juba on arvestanud sellega, et inimesed hakkavad kütma absoluutselt kõigega, siis Uno jutt tekitas tunde, et äkki peaks Eesti ka selleks valmistuma. Nimelt on Uno internetis näinud reaalset kuulutust, kus selleks, et kütteperiood kuidagi üle elada, palus keegi metallitöömehe käest, et tehku talle giljotiin autorehvide lõikumiseks. „Seda ahju pannes on lihtne väljakutset saada,“ lisas Uno.
