Seiklussport Paraguays: viie öö peale 5 tundi und

Mariliis Vest/Estonia ACE LaSportiva

Raplamaa sportlane Timmo Tammemäe osales Paraguays toimunud seiklusspordi maailmameistrivõistlustel. Kuigi möödas on juba rohkem kui kuu, on tänaseks meeskond suutnud teha kokkuvõtted ja valmis jagama oma kogemust.

Olgu öeldud, et Lõuna-Ameerikas võtsid ca 550 km rajal omavahel mõõtu 65 tiimi, kellest 48 lõpetas: 25 neist kogu raja, 23 lühendatud teekonna. Eesti tiim Estonia Ace LaSportiva, kuhu kuulus ka Timmo Tammemäe, finišeerus väärikal neljandal kohal. Kuigi meeskond liikus pidevalt esikolmikus, sh ka liidritena, mängiti viimasel ööl oma pronksikoht maha.

Tiimi kuulusid veel Silver Eensaar, Reeda Tuula Fjodorov ja Rain Eensaar.
Eestit esindas veel Seiklushunt HoneyPower tiim, üheks liikmeks Raplamaaga seotud Lauri Tammemäe, kes jõudis meeskonnaga finišisse 16. kohal.

Meenutavad võistlejad:

Starti jõudmine küsimärgi all
Jama lugu, kui pead minema paari päeva pärast pikale ekspeditsioonivõistlusele ja vajalikku varustust ei ole. Sellises seisus me Paraguay pealinnas Asuncionis 15. septembril neljakesi olime. Olime juba mitu päeva Lõuna-Ameerikas, kuid pagas istus Pariisis. Lootus, et asjad algavaks võistluseks kohale jõuavad, oli õhkõrn, tuli asuda varustust asendama. Meil õnnestus soetada tossud ning kajakisõiduks laenasime päästeveste ja aerusid kaasvõistlejatelt.

Stardieelsel päeval enda pagasit meil ei olnud. Stardibuss pidi väljuma laupäeva hommikul kell 5, hilisõhtul saime teate, et meie varustus jõuab kell 4. Võistluseelsel ööl oli uni häiritud, eriti Rainil, kes poole neljast lennujaama suundus. Vahepeal tundus võistlemine lootusetu, seega juba stardijoonel seismine tõi klombi kurku. Pinge langes ja kerkis kohe: ees ootas karm võistlusrada.

Esimene etapp 122-kilomeetrit jalgsi ja 4700 m tõusuga pidi kiirematel võtma üle 30 tunni. Maastikust ülevaadet ei olnud, võistluspaik hoiti saladuses. Etapp oli korraliku mägiultrajooksu mõõtu, kogu söök tuli ise kaasas kanda. Rada kulges mägimaastikul, kuhu jäävad Paraguay kõrgeimad tipud. Tuli ületada mudane jõgi, aga peagi olime mägiradadel ja neil turnides möödus esimene päev. Teel sai üks meie liige üle raja langenud terava tüükaga puult otsaette augu, kust tuli kõvasti verd. Üks meeskond pidi selles kohas taimestikult saadud lõikehaavade tõttu katkestama.

Teisel päeval saime teada, et oleme neljandal kohal. Pikk jalgelolek oli lõppemas, ees ootas öine 94 km kajakisõitu tundmatul jõel. Pärast rasket etappi ja viletsat võistluseelset und otsustasime enne kajakkidele asumist 1,5 tundi magada. Asusime teele: jõgi keerutas, palju oli juurikaid ja tüvesid, mille ümber pimeduses laveerida tuli. Me ei teinud ühtegi pausi – kui üks sõi, aerutas teine. Enne etapi lõppu möödusime tehasest, vesi muutus lausa haisvaks virtsaveeks. Ca 13 tundi pärast paatidesse asumist oli kurnav etapp läbi.

Katsumused ratastel
Ratastega teele asudes olime sama jõe ääres, läksime jõest läbi jalgsi, vesi puusadeni. Etapp viis meid maapiirkonda: palju oli karjaaedu, põlde, istandusi. Mitmed punktid asusid orgudes koskede juures. Etapi viimased 10 km olid väga rasked: pikk mudane sirge karjatee, mille ääres mättaline heinamaa ja sügavad kraavid. Ühe võistleja ratta piduriketas keeras kaheksasse, kuid õnneks sai see korda.

Neljandal päeval liikusime mööda koskede kaskaadiga kanjonit, kaldad täis lopsakat rohelust. Mõne aja pärast ületasime jõe ja ronisime kõrgele kaljusele kaldale. Kohati oli džungel tihe ja okkaline, õrnalt märgatavaid jahimeheradu tuli taga ajada tõelise indiaanivaistuga.

Viiendal etapil ootas eelduslikult ees viimane öö, magamise plaane me ei teinud. Lootsime selle lahendada jooksvalt kasvõi lühikeste uinakutega. Kuuendal etapil mõjutas unepuudus. Ei saanud hoogu üles ja sattusime punktide leidmisel hätta. Oleks me arvestanud, et võistlus kandus ka viiendasse öösse, oleks magamise vajadus olnud ilmne. Enne viiendat päeva tegime lõpuks paarkümmend minutit uinakut.

Viimased päevad kulgesid kui teises dimensioonis
Seitsmes etapp, veel 104 km rattal, mis algas rängalt järsu tõusuga. Vahetusalas tutvustati kaardimuudatust, mis lisas pikale etapile veel 15 km. Esimesed kaks tiimi kohtasid teel vihast talunikku, kes neid püssiga ähvardas. Nelja öö jooksul oli magatud kokku 3,5 tundi, mis hakkas pimedas õige pea ajus silmade, tundeelundite ja mõistuse vahelist tavapärast suhtlust mõjutama. Ei saa enam aru distantsile kuluvast ajast. Magame paarkümmend minutit, finišini tühised 19 km ja neli tundi.

Kuues päev, saime ca tunnikese veel magada, kuid oleme endiselt kergelt teises dimensioonis. Liigume hommikul edasi kaardi järgi, mis kujutab endast udust aerofotot, mille peal kõrgusjooned ja rajad, mis ei taha mitte kuidagi sobida looduses nähtavaga. Rain ja Timmo ei saa kokku lepitud, kuidas punktist punkti peaks minema. Reeda püüab neid kantseldada, aga suurt edu see ei too. Iga kontrollpunkti leidmiseks tiirutame algajate neljapäevakuliste tasemel kontsentrilisi ringe tehes. Tundub, et oskused ja õnn on meid täielikult maha jätnud.

Viimaks viimase kontrollpunkti poole kõndides on me juures kaastundlik kaamerameeskond. Oleme emotsioonitud. Loomulikult pettunud, et kuidas see kõik nii läks. Üks koht kaotada ei ole ju midagi erilist, ka neljas koht sellisel võistlusel on suur saavutus. Kuidas me hakkama ei saanud? Mis meiega juhtus? Ilmselgelt unepuudus. Muidugi harjumatu, ebamäärane kaart. Füüsiliselt on meiega kõik hästi. Finišisse kõnnime ja oleme mornid.

Võistkond Avaya näitas jälle, kuidas pikki võistlusi võidetakse. Eks neil on rohkem kogemusi selles osas, et magada tuleb varakult ja rohkem. Nad on ka füüsiliselt tugevamad, kiiremad ratturid ja aerutajad ja meie lootus neile vastu saada põhineb vähemal magamisel, mis paneb põntsu meie navigeerimisvõimele.

Meenutab Timmo Tammemäe:
Kui me 2015. a saabusime seiklusspordi MMilt 5. kohaga, võttis meid lennujaamas õhupallidega vastu üle 100 inimese. Nüüd, mil saavutasime 4. koha, tuleb lugeda vaid sotsiaalmeediast, et täielik läbikukkumine ning ka koondise riided tuleks loovutada. Tundub, et oleme nii mõnegi inimese ootusi alt vedanud. Ilmselt võidetud viies on parem kui kaotatud kolmas ning eks süües kasvab isu.

Minu hinnangul mõjutas meie MMi tulemust tugevalt stardiks mitte kohale jõudnud pagas. Sel ajal, kui teised tiimid puhkasid ja kaste pakkisid, käisime meie 6 tundi mööda poode ostmaks hädavajalikku varustust. Kannatada sai võistluseelne uni ja minu teadmine, et pagas jõuab enne starti kohale, et sealt kodumaal komplekteeritud toit kaasa võtta ja kastidesse sättida, päädis sellega, et lõpuks ei olnud mul enne starti esimeseks etapiks piisavalt toitugi.

Kuna korraldajad pakkusid planeerimise ajal hommikusööki, käisin ja haarasin kotti tiimide poolt alles jäänud võileibu. Lisaks külastasime poolel teel kohalikku poodi, kust ostsin küpsiseid kokku – ei kõla just väga professionaalse ettevalmistusena. Samuti erines tavapärasest meie seekordne vahetusalade läbimine. Kui tavaliselt avame vahetusalas kasti, võtame sealt täpselt valmis pandud järgmise etapi toidu, varustuse (uued jalatsid) ja lähme teele, siis seekord avasime kasti ja hakkasime alles tuulama, et mis meil seal üldse on ning mida võiks järgmisel etapil vaja minna. Kolmanda öö vahetusalast jalgrattaetapile minnes sai kaasa tassitud ülejärgmise etapi toitu. Detailid, mis kulutavad aega ja jõudu ning mõjutavad vaimselt.

Seekord hakkas unetus mind mõjutama alates neljandast ööst. Huvitaval kombel ei olnud seekord tegemist unisusega, mis ütleks, et on vaja magada, vaid tekkis nn “purjus inimese tunne”. Üks osa minust elas hetkemaailmas, teine osa aga vaatas multikat. Eks sellest ka neljanda öö väikene eksimus vale mäekülje peal.

Päeva saabudes oli jällegi erksust palju: multikas hakkas jooksma alles lõpus, kui 5. ööl, rattaetapi viimasel tunnil, oli vaja pimedas mööda väikeseid radu liikuda ja ratast lükata.
Viimases vahetusalas oli plaan magada 1,5 tundi – teadsime, et und on vaja. Seal laekus meile aga info, et Avayal oli sellele etapile kulunud 4,5 tundi, aga SAFAT on meist kõigest 1,5 tundi ees, nad ekslevad lootusetult, maastik on tehniline ja kõik on võimalik. Vaja on vaid hästi navigeerida ja nad kinni püüda. See teadmine tõstis ambitsiooni üle meie võimete ja viis selleni, et tegime Rainiga plaani: kiire „ilu-uni“ ja pingutame lõpuni.

Tagantjärele tuleb tunnistada, et ma ei olnud sellel etapil kordagi adekvaatne: elasin terve etapi “purjus inimese” kombel kahes maailmas. Kui Rain midagi ütles, siis vastasin. Mida ta aga küsis ja mida ma vastasin, seda ei mäleta. Sisuliselt olime olukorras, kus keegi meist ei suutnud adekvaatselt mõista kaarti ega maastikku, ka mitte hinnata õigesti läbitavat ja läbitud distantsi.

Nii nagu suudab purjus inimene öö otsa ringi komberdada, nii suutsime seda ka meie. Vähe maganud inimene on ikka pahur, kui soovitu ei õnnestu, ja oma sõpradele ebameeldivalt torisev kaaslane.

Juba eelmisel MMil katsetasime olematu magamisega inimvõimete piire, nii ka seekord. Vahega, et nüüd ei osanud me enda ega kaaslaste seisundit adekvaatselt hinnata. Peame õppima oma tiimiliikmete paremat kraadimist, et sellest lähtuvalt paremaid otsuseid teha. Samuti võiks vahetusala toetajatele anda mandaadi hetkeolukorra adekvaatseks peegeldamiseks.