Kohila õpituba viis kuulajad rändama Lõuna-Ameerikasse Ecuadori. Mitte küll füüsilisel kujul, vaid oma vaimus, kuna 7. novembril oli kõnelema kutsutud zooloog, rännumees ja giid Mati Kaal, kes lähenes oma Ecuadoris käimise kogemusele zooloogina.
Kaalu jutt käsitles peamiselt kahte piirkonda – Amazonase jõe ülemjooksu ümbritsevat vihmametsa ja keset Vaikset ookeani asuvat Galápagose vulkaanilist saarestikku. Vihmametsa kohta sõnas Kaal, et sealne tihe džungel on kõige liigrikkam maa peal, kuid seda rahu on inimkonna nuhtlused – nafta ja gaasi puuraukude rajamine – rikkuma hakanud.
Lähemalt sai Kaal koos oma reisiseltskonnaga tutvuda erinevate Amazonase loomade, taimede ja džunglieluga Napo looduskeskuses, kus olid turistide jaoks tihedasse taimestikku rajad ette tehtud. Oma rännakul kohtasid nad näiteks soo-teohaugast, ameerika madukaela, soo-tiigerhüüpi, koloonias elavaid ühisämblikke, erinevaid kahepaikseid ja sipelgaid, termiite, kes üleujutuste eest kaitseks ehitavad oma pesasid puude otsa. Nähtud taimedest oli ilmselt kõige erilisem juurekas kurgpalm, mida on nimetatud kõndivaks palmipuuks, kuna ta on võimeline poolteist meetrit aastas edasi liikuma.
Natuke tuli juttu ka linnaelust, sealsest arhitektuurist ja eluolust. Kuritegevust on Ecuadoris palju, nii oli ühel Kaalu tehtud fotol näha, kuidas kloostri müürid olid kaitstud püstiste klaasikildude ja elektrikarjusega.
Ecuadoris käies ei saa külastamata jätta ekvaatorit märkivat Middle of the Worldi monumenti ega vältida seal pilditegemist nii, et ühe jalaga seistakse põhja- ja teisega lõunapoolkeral. See joon pandi paika paarsada aastat tagasi, nii et tänapäevase GPS-iga mõõtes leiti, et õige joon asub 240 meetrit eemal, ühel eramaal, kuhu omanik on rajanud alternatiivse turistilõksu.
Fotod, mida Mati Kaal näitas, olid valdavalt toredad, loomad enamasti armsad, kenad või huvitavad, kuid paar pilti tekitasid kerge vastikusevärina. Nimelt oli kohalikel indiaanlastel komme vaenlaste pead maha lõigata ja need teatud tehnoloogiat kasutades kuivatada. Selle tehnoloogia kohta on turistidele vaatamiseks plakatid, mis tõelist vastikust tekitasid. Samuti mõjus ehmatavalt Kaalu jutt ja pilt sellest, kuidas meile nii armsaid merisigu Ecuadoris söögiks kasvatatakse. Neid kasutasid söögiks juba kunagised meremehed. Samuti võeti reisidele kaasa suuri kilpkonni, kuna nemad elavad ilma söögi-joogita pikka aega. Loomad keerati selili ja kui tuli nälg, siis tehti neist suppi.
Sellisest saatusest on õnneks pääsenud Galápagose saarestikus elavad elevantkilpkonnad. Nemad on ka saare suurim vaatamisväärsus. Neil saartel elab kirju seltskond loomi ja isegi kui hoovustega on sinna sattunud üks ja sama liik, on ta igal saarel natuke omamoodi arenenud.
Palju elab saartel linde, näiteks sinipea-papagoi, lasuuraarad, puna-aarad, amatsoonpapagoi, kiilnokk-ühiskägu, sini-rägapart, mangroovipardid, ahjulind, harpüia, pilalinnud, öö- ja laavakajakad, galapagose tuvi ja krabi-ööhaigur. Kuna saartel pole kiskjaid, pole vajadust end kaitsta ja nii on kormoranid seal arenenud lennuvõimetuks. Inimesi sealsed loomad-linnud ei karda ja lasevad end meelsasti jälgida ning pilte teha. Väga tore oli pilt meriiguaanist, kes end päikese käes kuivatas ja vaatamata oma godzillalikule välimusele nägi väga ilus ja lausa õnnelik välja.
Üks Galapagose erilisemaid saari, kus loomi praktiliselt pole, on Santiago, kus 1889. aastal purskas vulkaan ja see on muutnud sealse maastiku täiesti imetabaseks. Kivistunud laava on moodustanud hämmastavaid mustreid ja tekitab tunde, nagu oleks mõnele teisele planeedile sattunud.
Pärast kahetunnist loengut, mis oli illustreeritud kaunite ja huvitavate piltidega, kinkis õpitoa läbiviija Reet Runge Mati Kaalule Hageri kihelkonna ajalooraamatu, mis läks õigele inimesele, kuna Kaalu vanaema elas Hageris ja selle kohaga seostuvad tal suviselt soojad mälestused.
