Ressurssidest ja loogiast

Ruve Schank, Rapla keskkonnakonverentsi korraldaja

Nüüdne sõda on eriti selgelt esile toonud, mida tähendavad ressursid. Muidugi oleme ammugi teadnud, et loodusressursid on olulised. Nende pärast käib võitlus pidevalt, aga pigem mitte nii nähtavalt. See käib kuskil kulisside taga, tavapäraselt on rohkem esil olmelised suunamudijad, võidujooksjad, poliitilise profiidi lõikajad ja muud silmamoondajad.

Aeg-ajalt kostab siiski karjatusi. Näiteks selle kohta, et Hiina on salaja mingi Aafrika riigiga kokku leppinud, et sajandiks antakse rendile nii palju tuhandeid hektareid põllumaad või mingid kaevandused. Eks hiinlased ole seda praktikat õppinud inglastelt, prantslastelt, portugallastelt ja hollandlastelt, kelle koloniaalvaldused ulatusid neile lausa ukse alla ja ukse alt sissegi. Hongkongi sajandiline rendilepingki lõppes alles äsja.
Millisel hulgal erinevaid ressursse pumpasid aga Ameerika mandrilt välja eelkõige Hispaania ja Inglismaa, vaevalt, et keegi kunagi täpselt välja arvutada ja tänasesse konteksti suudaks tõlkida. Annaalidest tuleb ehk vaid eredamalt esile saaga hõbedalastidega. Kui need vood omal ajal kinni keerdusid, vajus ka suurem osa Hispaania uhkusest tühjeneva õhupallina kokku, järele jäid vaid suurejoonelised ehitusmälestised ja kunstiaarded galeriides.
Must manner on olnud peamiselt inimressursi allikas. Hõbe ega kuld ei kõnele ja neid saab ilma kärata liigutada siia-sinna, aga rääkiv ressurss on hulga tülikam ja tekitab probleeme veel sajandeid hiljem. Mustast tööjõust pigistati välja nii palju kui andis, aga nüüd tühjaks pigistatuna tekitab probleeme: ühelt poolt ummistab vanglaid seoses lihtsamat sorti kuritegevusega, teisalt tekitab lingvistilisi probleeme kogu maailma rahvastele.
Ameerikas on aga õpitud. Juba pikemat aega kogutakse mitte enam töökäsi, vaid ajupotentsiaali. Üldiselt on keeruline saada tööluba või immigreeruda, aga teadusasutuste ja ülikoolide kaudu pääseb sisse hõlpsasti. Hiljem, pärast stuudiumit, ootavad juba rammusad tööpakkumised firmades-korporatsioonides.
Selles mõttes on Saksamaa oma deutsche Angsti või ettevaatlikkusega ajast maas. Kõigepealt muidugi korrati Ameerika viga oma gastarbeiter’itega. Paremal järjel maadest (Itaalia, Hispaania, Portugal) pärit võõrtöölised läksid mõne aja pärast ilusti koju tagasi (kui nad just oma rahvuslikus stiilis restorani ei avanud), aga eelkõige türklased jäid. Berliin on väidetavalt Istanbuli järel suuruselt teine türgi linn. Türklastega koos tuli islam. Ühelt poolt tõi see parema võimaluse vaimselt ja kultuuriliselt mitteintegreeruda, teisalt vabaks jäänud tööjõule ühe haarava tegevusena radikaliseeruda. Pole ju saladus, et kaksiktornide ründamist planeeriti Saksamaal Hamburgis (mida küll omal ajal ameeriklaste osalusel kõvasti pommitati, aga mitte see ei olnud islamistidel meeles).
Teine jama sakslaste jaoks seondub islamistide suhtumisega juutidesse. Iisraeli riigi olemasolu pole üks õige islamist kunagi tolereerinud ja üleskutsed juudiriik maa pealt pühkida kostavad aeg-ajalt ka Saksamaal üsna valjult. Kui pearäti kandmine on tolerantsel Saksamaal vaata et inimõiguseks kuulutatud, siis pigimütsiga juudid end tänaval enam kindlalt tunda ei saa. Nii on sakslased oma südametunnistuses lõhki: ühelt poolt holokausti taak ja teiselt poolt juutide topeltvaenamine lahkelt kohale lubatud moslemite poolt.
Peaaegu sama häda on nüüd venelastega. Juutide järel on teisel-kolmandal kohal venelased ja poolakad, kelle suhtes tuntakse süüvõlga Teise maailmasõja aegsete kuritegude pärast. Berliin on mitte ainult suuruselt teine türgi linn, vaid üks suuremaid vene linnu läänes. Nüüd aga läheb seegi olukord keeruliseks, sest mühinal kasvab ka ukrainlaste arv. Äsja läks juba rüselemiseks Zürichis, pea see Berliiniski ei juhtu.
Aga läheme korraks tagasi looduslike ressursside juurde. Alguses oli eelkõige tähtis kogus – mida rohkem kulda, hõbedat või teemante, seda parem. Ega nendega midagi eriti muud tehtudki, kui hoiti, peamiselt pangakeldrites. Muude ressurssidega on teine lugu. Pikapeale muutub esmatähtsaks kasutamise efektiivsus.
Nõuka-minevikuga maades mäletatakse tollast lipukirja: toodame Ameerikast rohkem (maksku see mis maksab). Ja jõutigi näiteks nii raua- kui ka terasetootmises Ameerikast ette. Aga siis hoog rauges, sest metalli kasutati igal pool igaks juhuks korraliku tugevusvaruga, kuna täpsus oli üsna tagasihoidlik. Seega kulutati ressurssi oluliselt rohkem, kui oleks pidanud. Ressursist sai kasutu rämps, laia käega laiali loobitud väetis aga pani jõed õitsema ja rikkus põhjavee.
Ka inimpotentsiaaliga oli umbes sama lugu. Tööd pidi tegema palju ja sotsialistlikus võistluses kerkisid esile töökangelased, kes suutsid teistest oluliselt rohkem tunde kombainiroolis istuda või mutreid treida. Kõigile pidi tööd jaguma. Töö paremal korraldamisel, igasuguse ressursi (sh inimressursi) efektiivsemal kasutamisel läinuks vaja nii vähem töötegijaid kui ka tööd. Näiteks põllumajanduses pärinesid ühed esileküündivamad näited Eestist ja Saksa DV-st, kus tagasipöörde järel vähenes tööjõu vajadus väidetavalt lausa 10 korda. (Lähemal vaatlusel selgub, et nii suur see vahe siiski ei olnud, sest ühismajandites olid põllumajanduses hõivatutena kirjas ka teenindavad ja sotsiaalsfääri asutused nagu ehitusbrigaadid, remonditöökojad, sööklad, lasteaiad jms.)
Sotsialismi suutmatusest rääkides võibki ehk kokkuvõttes öelda, et kõige olulisem oli ressursi ebaefektiivne kasutamine. Võib-olla enim käis see inimressursi kohta. Mäletame ju nõukaajast kohtuprotsesse ettevõtlike tootmisjuhtide üle, kelle süü seisnes selles, et töötajate motiveerimiseks ja efektiivsuse tõstmiseks eirati kehtivaid reegleid ja maksti lubatust rohkem töötasu. Sotsialistliku võistluse võitja tiitel ja punalipp kontoris seevastu eriti motiveerivad polnud.
Praegugi käib peamine taplus ressursside pärast. Kus on põllumajanduseks sobiv maa, kus vesi, kus muud loodusvarad. Maavaradega on asi läinud üha peenemaks. Muide, inglise keeles polegi sellist sõna nagu maavara, on mineraalsed ressursid. Alguses oli väärtuseks kuld ja hõbe, siis teised metallid ja energeetilised maavarad metalli töötlemiseks. Hiljem on läbi käidud peaaegu kogu Mendelejevi tabel. Pärast kulda, hõbedat, vaske, alumiiniumi ja terast on energeetilised ressursid olnud tähelepanu keskmes. Muidugi võib kivisöe transport olla keerulisem kui nafta või gaasi transport, aga veel peenem töö on uraanist energia vabastamine. Praeguseks on hittide tipus hoopis liitium, ikka energia pärast.
Sõda Ukrainaski on tihedalt seotud ressurssidega. Krimmi varustamine veega on sarnane Iisraeli murega vee pärast, mille allikad on olnud vaenlaste valduses. Donbassi maavarad olid üks peasihte Barbarossa plaanis, II maailmasõja eelse N Liidu rasketööstuse süda oli Donbassis, kust varustati metalliga lugematuid tehaseid üle terve liidu.
Muidugi on ka meri ressurss – nii sealsed kalavarud, aga peamiselt siiski strateegiline ruum ja transpordi-ressurss, miskaudu pääseb paremini ligi igasugu muudele ressurssidele. Seda on näidanud varases ajaloos nii kreeklased ja roomlased kui ka hiljem itaallased, hispaanlased, portugallased, inglased ja hollandlased. Viikingid jäid veel nimetamata ja eks Sigtunassegi viis kunagi eestlasi samuti meri. Ka lähiajaloos oli meil oma meresõda, ainuke sõda Lätiga – „kilusõda”, mis õnneks lõppes siiski enne, kui õieti alata sai.
Kes võidab sõjast? II maailmasõjast võitis muidugi kõige rohkem USA. Sinna jõudis tohutu laine juutidest Saksa intelligentsi (esimesena võiks nimetada Einsteini, aga kogu teoreetiline matemaatika vahetas saksa keele inglise keele vastu), (sõja)tööstuse ja tehnika areng sai üüratu tõuke. Muide, USA piiras oluliselt juutide immigratsiooni 1924. a seadusega, just siis, kui juutide vaenamine natside poolt Saksamaal algas, ja tegi juutide immigreerimise võimalikuks alles sõja lõpul.
Eks iga riik ja rahvas peab oma ressurssi (re)inventeerima, et teadlik olla oma võimalustest. Eestil pole maavaradega väga kiidelda. Põlevkivi oli ja sellest sai eelkõige elektrit eksportida, aga nüüd on see kuulutatud peaaegu keelatuks. On veel fosforiit, aga see ootab paremaid tehnoloogiaid. Mets leiab rakendust, aga selle aurukatla ümber käib kõva tants ja hetkel on kasvuväljavaated kesised.
Kui hõbedat-kulda pole, siis mulda on. Sellest saab nii piima kui ka vilja. Siingi on sotsialismi olematu efektiivsus nüüdseks ületatud ja piimatootmise tõhususes saavutatud üleeuroopaline aujärg. Teraviljatootmise efektiivsuse eest võiksime endale ka medali kaela riputada, kui arvesse võtta muldade boniteeti: nii kehvadest maadest nii palju välja võtta suudavad vähesed.
Lõpuks aga peamise ressursilise perspektiivi juurde. Jakob Hurt ütles üle saja aasta tagasi, et eestlased arvult suureks ei saa, aga võime proovida vaimuga.
Kirjaoskuses olime Euroopa tipus juba üle-eelmisel sajandivahetusel, PISA testi järgi oleme (veel) Euroopa tipus ja maailmagi tipp pole kaugel (ainult Hiina on eespool). Hiljutisel ajal on olnud uusi ambitsioone saavutada edu vähe (materiaalset) ressurssi nõudvates valdkondades. Oli tiigrihüpe, mille algusaja hoog on küll raugenud, aga IT-lahendusi on tulnud nii ettevõtluse kui ka avaliku elu jaoks. Avaliku sektori digilahendustega oleme Euroopa Liidus päris tipus, aga reservi on kindlasti kõvasti.
Niisiis kasutame vaimset ressurssi rahvusliku rikkuse loomiseks hästi? Ei tea. Puidu ja piima ekspordi kohta on numbrid teada, aga vaimse töö ja teadustulemuste ekspordi kohta on andmeid raske leida. Tundub, et riik loodab siin looja(te) peale. Teaduse rahastamise osakaal SKP-st on meil alla Euroopa keskmise, maksusoodustustega teadusele oleme viimaste hulgas, õpetajate-õppejõudude palkadest ei maksa rääkidagi. Ja tulemused? Patenditaotlustes oleme keskmised, ainult kaubamärgitaotlustega tõuseme koos teiste väikeriikidega (Malta ja Luksemburg) tippu, aga küllap siin mängib rolli tagurpidi mastaabiefekt. Huvitav tähelepanek veel: kümnest enimtsiteeritud Eesti teadlasest olid veel äsja pooled looma- ja taimeteaduse valdkonnast.
*
Arutlus on ajendatud Eesti praeguse ainukese agraarfilosoofi Arvo Sirendi äsjailmunud raamatust „Vaimsus”, ennekõike selle „Vaimsete ressursside” peatükist. Varem on Sirendi kirjutanud ressurssidest Balti Assambleele (2000) ja oma teises doktoritöös, kus ta juba sügaval nõukaajal püüdis sisse tuua terminit ressurssoloogia.