Pille Petersoo, Nami-Nami eestvedaja
Ajakirja Eesti Naine detsembrinumbri loo “Toit ja identiteet: kes me oleme?” jaoks uuris ajakirjanik Margit Arndt-Kalju minu käest meie pere jõulutraditsioonide kohta. Lapsepõlvest mäletan uhkeid jõulupidusid suure kuusepuu ja kingitustega emapoolsete vanavanemate juures Palukülas Raplamaal. Laud oli lookas, toidud traditsioonilised, rahvast rohkelt ja minu ema sünnitalu alati siginat-saginat täis.
Meid oli ju palju – vanaema Senta ja vanaisa Ärni, nende 5 last abikaasadega, mina ja mu 10 nõbu, lisaks veel mõned sugulased naaberküladest. Eks tähistasime pühi ka linnavanaema juures, kes samuti Raplamaal sündinud, täpsemalt Raikküla kandis, aga miskipärast on just need Paluküla peod kõige selgemini meelde jäänud. Enne õhtust jõulupidu käisime veel Paluküla Hiiemäel kelgutamas – lapsepõlves tundus see mägi nii-nii kõrge. Eks ta oligi, tegu on ju Raplamaa kõige kõrgema mäega, ajalooliselt oli ta ka Harjumaal kõrgeim. Nüüd asub Harjumaa kõrgeim punkt Kuusalu ja Kadrina valla piirialal Pala külas Ohepalu looduskaitsealal.
Aga tagasi jõulutraditsioonide juurde. Nüüd on mul endal kolm last ja oleme oma pere jõulutraditsioone loomas. Jõulupidusid on alati mitu, lisaks meie viieliikmelise pere peole, kuhu on oodatud ka mu mehe ema ja tädi, minu vanemad ja minu õde oma lastega, on meil veel minu isapoolse suguvõsa jõulupidu ja muidugi endiselt ka “Paluküla jõulupidu”. Viimane ei toimu juba ammu Palukülas, vaid käib kodukorda minu ja mu nõbude hubastes kodudes Rapla- ja Harjumaal, aga endiselt kutsume seda just nimelt Paluküla jõulupeoks. Sest just seal Palukülas on meie juured ja sealt on ka me jõulutunne pärit.
Oma jõulutraditsioonide loomine
Nami-Nami perenaisena – muide, Nami-Nami retseptikogu jaoks on need jõulud juba kahekümne neljandad! – tuleb mul pühade-eelsel ajal jagada menüüsoovitusi nii suust suhu, meilitsi, sotsiaalmeedias, koolitustel kui ka tele- ja raadioeetri vahendusel. Alati pean vastama ka küsimustele, mis meie enda pere jõululaual on. Ega ma kade ole, jagan maitsvaid soovitusi alati lahkesti.
Vanadesse ajakirjadesse-kokaraamatutesse süvenedes on huvitav tõdeda, et selle 104 aasta jooksul, mis Eesti on vaba riik olnud, pole meie jõulumenüü väga muutunud. Ka eelmise sajandi algusaastatel soovitati pühadelauale verivorsti ja pohlamoosi, sülti ja kartulit, praekapsast ja piparkooke. Mõned asjad siin elus on püsivamad kui teised ja eestlaste traditsioonilised jõuluroad on ajaproovile hästi vastu pidanud. Kõik need road on ka meie pere pühadelaual, lisaks muidugi ka kartulivorstid, mida söödi just Raplamaa eri osades (kartulivorsti valmistamine Valgu ja Nurtu kandis on kantud ka Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse). Kapsas – vaat kapsas on läbinud metamorfoosi. Nüüd on see lihavaba ja hautatud tumeda õlle ja õunamahla segus. Soovitan!
Rahvusvahelised tuuled
Magustoitude osas on aga mõjutusi ka mujalt. 1990-ndate alguses veetsin aastakese vahetusõpilasena Taanis, hiljem õppisin ja töötasin seitse aastat Šotimaa pealinnas Edinburghis. Nii on minu jõululaual lisaks eesti jõuluroogadele ka taanlaste risalamande ehk vahukoorega segatud riisipuder kirsikompotiga ning aebleskiveri jõulupallikesed; taustaks mängib aga šotlaste “Auld Lang Syne” ja meie laste – tänavuste jõulude ajal 10, 11, 13 – viiuli-kitarri-tšellomuusika.
Soovin kõikidele Raplamaa toidusõpradele maitsvaid ja rahulikke jõulupühi oma lähedaste seltsis. Kui menüüsoovitusi vaja, siis võtke aga julgesti ühendust!
