Õigusest vabadusele vaba sõna levitada ja tarbida

Kui rääkida ainult ajakirjandusest, oleks üledramatiseeritud nimetada lõppenud aastat raskeks. Ausam oleks öelda, et jah, see oli keeruline, kuid pakkus samas ka mitmeid tulevikku vaatavaid väljakutseid ja võimalusi. Pealegi ei ole ajakirjandust saatvad probleemid sündinud mõne viimase kuuga, vaid on pikema arengu tagajärg.
Need tulid koos interneti tormilise (kahjuks pooliku) sissetungiga, mis tõi endaga kaasa klassikalist ajakirjandust varjutama asunud sotsiaalmeedia. Kuid loomulikult ei ole sotsmeediaga kohanemine ainuke probleem. Lõppenud aastal tegi olukorra segaseks riigis valitsev majanduslik turbulents.

Aasta alguses koostatud eelarve kaotas paari kuuga oma väärtuse, sest sisendhindade (meie puhul eelkõige paberi, trüki ja lehtede kojukande kulu) kallinemine seadis meid tingimustesse, kus uut kuud alustades polnud selget pilti, millega see võib lõppeda. Seda olukorras, kus kallines ka kõik muu, vähenes vaid reklaami reaalne maht, ehk see, millega me tegelikult lehte üleval peame.

Ja ikkagi ei ole mõtet toimunut üle dramatiseerida. Pingetele vaatamata jäi sinna veel ka uute mänguruumide avastamise algus. Aasta varem toimetuses läbi viidud riist- ja tarkvara uuendamine andis meile võimaluse luua paberlehe kõrvale alus RS-i digitaalsele versioonile, mis suudaks kosumise järel toetada traditsioonilise paberlehe jätkuvat ilmumist.

Kas see meile meeldib või mitte, kuid paberilt internetiavarustesse kolimine tundub olevat Eesti ajakirjanduse arengusse peaaegu möödapääsmatu teena sisse kirjutatud. Kui pisut kaugemale vaadata, jäävadki siinsel ajakirjandusturul ellu ilmselt need väljaanded, mille toimetustes seda paratamatust õigesti mõistetakse. Kuid sellega ei tohiks siiski ka liialt kiirustada.

Eelöeldu käib eelkõige muidugi üleriigiliste uudislehtede kohta ja ei tähenda iseendast veel kõigi paberväljaannete kohustuslikku surma. Näiteks kohalikele väljaannetele ei oleks absoluutne digipööre täna võimalik, sest Eestimaal (meie lugejatel) ei ole täna veel sellises ulatuses kiire internetiga varustatust ega suudetaks kõigile vajajatele sõltumata nende elukohast võimaldada digiväljaannete kättesaadavust ning kasutamist. Seega kaasneks järsu digipöördega suure hulga inimeste kõrvalejäämine õigusest tarbida kvaliteetajakirjandust, mis tähendaks ühemõtteliselt sõnavabaduse piiramist.

Ajakirjandusväljaannete tarbimise võimaluse koondamine linnadesse ja suurematesse asulatesse tooks kaasa ajakirjanduse marginaliseerumise ehk sotsiaalse tõrjutuse, nagu juhtus Lätis. Selle asendamine võimu poolt tsenseeritud munitsipaalmeedia või välisjõudude soovide järgi manipuleeritavate sotsiaalmeedia platvormidega tähendaks aga äärmiselt tõsist ohtu demokraatiale tervikuna.

Eesti Põhiseaduse § 13 ütleb: „Eestis on vabadus omi mõtteid avaldada sõnas, trükis, kirjas, pildis või kujutuses” ja EIKÕK art 10 täpsustab, et see kätkeb endas nii õigust oma arvamusele kui ka vabadust seda levitada ja saada ka teavet ning ideid ilma, et võimud sekkuksid. Seega on tänastes tingimustes võimalik vaba sõna kaitsta ainult ajakohaste internetiühenduste kiire väljaehitamisega ja seni, kuni sellega tegeldakse, maapiirkondades ajakirjandusväljaannete kojukande riikliku doteerimisega mahus, mis võimaldab väljaandjail hoida lehtede hindasid tasemel, mis oleksid lugejatele jõukohased.