Rapla on kaotanud jälle ühe väga olulise ja väärika inimese. Jaanuari alguses lahkus teenekas günekoloog, günekoloogia osakonna juhataja, peagünekoloogi ja peaarsti asetäitja ülesannetes olnud Maie Pervik. Ta kuulus selle osa arstide hulka, kellele ei ole tohtriks olemine mitte pelgalt ametis käimine, vaid oli missioon, mille elluviimisele pühenduti jäägitult. Ta on olnud üks Rapla haigla günekoloogia osakonna rajajaid ja üks neid, kes võitles energiliselt muutuvates oludes kohalike inimeste nimel selle säilimise eest. See oli tema elu suur võit ja paraku ka suur kaotus – ta võttis oma tööd väga isiklikult.
Maie Sõstra lapsepõlv ja noorusaeg ei olnud kerged. Ta sündis 10. märtsil 1939, üks aasta enne punast pööret vabas Eestis Urvaste kihelkonnas Pühajärve vallas Tõutsi külas Joosti talus maaharijate peres. Üheksa-aastasena kaotas ta isa – enkavedeelased lasid 39-aastase Jaan Sõstra 1948. aasta suvel Kanepi kaupluse juures metsavennana maha. Lähedastele on hukatu matmispaik tänaseni teadmata. Pool aastat hiljem arreteerisid võimud Maie ema Emma Sõstra ja saatsid ta metsavendade abistamise eest Komi ANSVsse Vorgutlagi sunnitööle.
Kaks väikest tütart jäid ilma hoolde. Ühe tüdrukutest võttis isa õde enda juurde, kümneaastane Maie viidi aga naabertalusse. Ta on hiljem napilt naeratades öelnud, et oli seal rohkem virtina eest. Õnneks soositi talutööde koorma kõrvalt siiski tütarlapse soovi õppida. Maie lõpetas Ilmjärve 7-kl mittetäieliku keskkooli heade hinnetega ning astus Tallinnas meditsiinikooli, mille lõpetas kiitusega. Kiituskiri võimaldas minna kohe edasi Tartusse ülikooli sisseastumiskatsetele.
1962. aastal sai Maie Sõstra ülikooli lõpetamise järel suunamise Rapla haiglasse. Ta on hiljem meenutanud, et jõudis vaevalt oma kohvri ja kompsudega välisuksest sisse, kui ta oli kohe omaks võetud: “Ah teie olete see uus noor arst? Kas te lõigata ka oskate, meil ootab siin üks jalg kiiret amputeerimist.” Pole kinnitust, et neiu oskused just niimoodi proovile pandi. Ta oli ikkagi Rapla haigla esimene kõrgelt haritud naistearst, kuid fakt on, et kuna tohtritest oli puudus, tuli vajadusel kõike teha, ka kirurgitööd. Tol ajal kella ei vaadatud, puhkepäevi ei võetud ja töötati tihti oma võimete piiril.
1955. aastal oli Maie ema vabanenud sunnitöölaagrist. Ta lubati tagasi oma koju Pühajärve valda Tõutsi külla Joosti tallu, tööd sai kolhoosist. Pere taaskohtumise rõõm jäi aga lühikeseks – sunnitööaastad olid terve naise invaliidiks muutnud. Maiel õnnestus saada emale koht ühes tolleaegse Nõukogude Liidu tuntumas kliinikus ja 1962. aasta suve hakul sõitis tütar emaga lootusrikkalt Moskvasse. Juuli lõpus tuli Maie üksinda koos kirstuga tagasi. Tütred olid ema korraks tagasi saanud ja siis taas kaotanud.
Siis tuli abiellumine Tõnu Pervikuga ja tütar Mari sünd. See tõi kaasa perekonnakohustused, nõukogudeaegse eluga kaasas käinud kartulimaa ja köögiviljapeenrad, mille harimiseks võeti hetki une- ja puhkeajast, sest esiplaanile pidi jääma ikkagi ametitöö, millele Maie puhul lisandus aktiivne ametiühingutegevus. Koos kolleegidega osales ta ka Rapla Tarbijate Kooperatiivi kooris, hilisemas Cantuses, oli pikka aega seal koorivanem. Kõike, mida ta ette võttis, tegi Maie Pervik sisemise põlemisega. Tagantjärele vaadates tundub uskumatu, kust ta selleks energiat ammutas.
Kui 1978. aastal kuulutati uuenenud ravivõimalustega Rapla haigla avatuks, teenis Maie õigustatult palju tänusõnu. Oli ju tema ülesanne olnud rakendada tööle kõik osakonnad, mis tähendas nii mööbli ja vajaliku sisseseade muretsemist kui ka võimeka kaadri leidmist. See oli aeg, kui Rapla haiglas töötas palju võimekaid noori tohtreid, kellest mitmed on ennast aastatega kogu Eestis tuntuks teinud.
Doktor Maie Pervik oli Rapla patrioot, kes võitles viimase võimaluseni aktiivselt nii Rapla haigla sünnitusosakonna sulgemise kui ka kohalike eriarstikohtade kaotamise vastu. Paraku kaalusid eksperimenteerijate poliitilised ambitsioonid üles aastatega omandatud erialased teadmised. Ühest hetkest ei olnud patsient oma hädadega tervishoiusüsteemis enam kõige tähtsam, otsuseid hakkas määrama Exceli tabel. Maie Pervik elas seda väga valusalt läbi.
2019. aastal jäi ta lõplikult tööst kõrvale, kuid hoidis jätkuvalt tihedat sidet endiste kolleegide ja heade sõpradega. Veel mõni nädal tagasi, viimaste jõulude ajal, võttis ta ühel päeval telefoniraamatu ette ning kõneles kõigi sealt leitud heade inimestega.
Siis tulid aga korraga Covid ja gripp ning süda väsis. Doktor Maie Perviku lahkumise päeval langetati Rapla haigla lipp poolde vardasse… Siiajääjatele jääb kaunis mälestus soojast inimesest, kes pühendas end teiste inimeste murede lahendamisele.
Kaasteelised
Maie Perviku ärasaatmine on reedel, 13. jaanuaril kell 12 Rapla kirikust.
Tuhat tànu ja sygav kummardus😓