Keegi tark inimene on öelnud: “Viisakus on tarkus, järelikult on ebaviisakus rumalus“. Mõeldes olukordadele, milles ise olen viibinud, tuleb tunnistada, et seos on täiesti olemas ja nii ta vast kipubki olema.
Ma kohe ei kannata ebaviisakaid inimesi. Seda mitte üheski situatsioonis ega kohas – olgu selleks pood, buss, kool või muu täiesti igapäevane olemine või tegemine. Võtame kohe kõige esimese näite, mis on ilmselt inimeste seas kõige aktuaalsem ja enim murettekitav. Kui sind on tööle võetud klienditeenindajana, on tahes-tahtmata selle eelduseks ja ka töökohustusteks naerune nägu ja sõbralik hääletoon, et teha klient rõõmsaks, et ta ikka ja jälle tagasi tuleks. Olgem ausad, mõnele kliendile piisab kasvõi ühest ebameeldivast kogemusest ning ta räägib sellest kohe sõbrannale, sõbrale või tuttavale, sest teadagi meeldib inimestele negatiivsest juhtumist rääkida rohkem kui positiivsest. Tegelikult sobib sama moraal täielikult ka klientidele endile.
Keskkooli ajal töötasin mitmes kohas ettekandjana ja olen kohanud väga palju ebaviisakaid kliente, kes vahel jätavad lausa sellise mulje, et teevad kõike ebameeldivat lausa kiuste. Nagu öeldakse, igal asjal ongi kaks poolt ja siinkohal mõttekoht mõlemale – kui klienditeenindaja käitub ebaviisakalt, jääb külastajale halb mulje ja ettevõte kaotab kliente, samas kui käitub kunde kiuslikult, võib see töötajates tekitada stressi.
Isiklikult võin küll väita, et tihtipeale olen oma valikutes eelistanud selliseid kohti, kus kogesin meeldivat teenindust. On ju igati tore olla oodatud ja samal ajal nautida sõbralikku ja head suhtumist. Vastukajaks sellele rääkis aga ema loo, kuidas ta ühes ja samas poes mitmel korral äärmiselt ebameeldiva müüja otsa sattus ja nüüd on temas tekkinud hirm seda kohta üldse külastada.
Viisakus muudab erinevad olukorrad palju mugavamaks ja vastuvõetavamaks. Kahjuks tundub aga, et sõnad tere, aitäh ja head päeva ei ole just kõige sagedasemad eestlase suhu sattuma. Need, kes mujal maailmas reisinud, teavad ilmselt öelda, et elementaarse viisakuse kohapealt on meil veel õppida.
Ma olen mõelnud, et ehk oleks see üks teema, mida rohkem käsitleda õppeasutustes. Ega enda kooliajast küll väga ei mäleta, et viisakuse õpetamine oleks olnud midagi, millele väga suurt rõhku pandi. Eks ikka korrutati, et pärast söömist tuleb kokatädi tänada või et kooli sisenedes kellatädile tere öelda, kuid nii palju seda ikka ei korrutatud, et see kõigile meelde oleks jäänud.
Viisakust ja häid kombeid tuleks õpetada lastele juba maast madalast ja koduseinte vahel. Edasi võiks neid kinnistada lasteaias ja koolis. Ma usun siiralt, et viisakas käitumine ja sõbralik olemine võib kindlasti avada nii mõnedki uksed.
Lastest rääkides tuleb meelde hea kogemus ühel siseüritusel. Hakkasin kõndima välisukse poole, kui üks 12-13aastane poiss minust hooga mööda tõttas ja välisukse mulle avas. Automaatselt mõtlesin heast kasvatusest ja tekkis kindel arvamus sellest, et temast tuleb küll üks asjalik inimene!
Mariliis Vest
