Naistest ja meestest

Ma usun siiralt, et siin maamunal ei ole ühtegi arukat inimest, kes leiaks, et naised ja mehed ei vääri elus võrdseid võimalusi eneseteostuseks. Tundub ju lausa absurdselt naeruväärne, et ühele soole on rohkem lubatud kui teisele.
Me oleme kindlasti erinevad, aga meie erinevus peitub ju suuremas osas siiski kuskil mujal kui meie genitaalides.
Minu jaoks tähendavad võrdsed võimalused seda, et iga inimene peaks saama teostada end sel alal ja sel moel, nagu ta ise seda soovib, olenemata soost. Mees võiks töötada küünetehnikuna ja naine korstnapühkijana, ilma et nad ületaks selle imestusväärse valikuga uudiskünnist. Mees võib olla ilma halvakspanuta lastega kodus ja naine üldse ilma lasteta. Eeldatavasti siis mitte ühe koosluse mees ja naine.
Mulle absoluutselt ei meeldi peremudel, mille järgi naine on kõrgharitud ja mees mitte, mõlemad käivad täiskohaga tööl, kusjuures naine loomulikult madalama palga eest. Õhtul tuleb naine koju, teeb süüa, koristab toad, tegeleb lastega, samal ajal kui mees sõpradega aega veedab või trenni teeb ning kodus teeb ära selle ja ainult selle, mida naine mokaotsast palub. See on minu valik ja soov, et kui on abikaasa, siis olgu tast abi ka muul moel kui vaid laste tegemisel või kruvikeeraja keeramisel.
Lapse igapäevane kasvatamine on vähemalt samaväärselt väsitav töö kui ükskõik mis muu palgatöö ja parandage mind, kui ma nüüd eksin, aga ma millegipärast olen alati eeldanud, et isad tahavad ka oma lapsega koos olla, armastavad oma naist ja tahavad pereelu toimimisse oma panuse anda.
Minul on vedanud mitmeski mõttes. Kasvasin üles perekonnas, kus traditsioonilised soorollid on tugevasti hägustunud. Minu ema on alati tööl käinud, ema ja isa koristasid sageli koos, minu vanematest oli söögitegijaks pigem ikka isa, sest talle lihtsalt meeldib rohkem süüa teha, ja nii edasi. Ka oma abikaasa valikul olen ilmselt algul alateadlikult ja hiljem täiesti teadlikult lähtunud sellest, et mees olgu ikka eelkõige inimene nagu mina. Mõtlev, empaatiline inimene.
Lõppkokkuvõttes on kõige olulisem inimeste enda tahe. Oluline on selgeks teha juba enne abiellu või suhtesse astumist, mis on see, mida mina teha tahan, ja millisena näen oma elu edaspidi. Eks laste saamise reaalsus võib nii mõnedki plaanid uppi ajada, aga sealjuures on hea teada, et sinu kõrval on keegi, kes on valmis sinu soovidega arvestama. Kuigi naised ja mehed on erinevad, ei ole sugu inimese puhul määrav.
Lõplikult määrav on ikka inimene ise.
Seetõttu ei pea ma ka õigeks poiste ja tüdrukute maast ja madalast eristamist. Alustades sellest, et kui poisid mürgeldavad, on „poiste mängud“, aga tüdrukuid keelatakse, sest „preilid nii ei käitu“, ja lõpetades sellega, kuidas poistele korraldatakse „seiklusringi“ ja samaealistele tüdrukutele õpetatakse samal ajal aga „kuidas olla ilus“.
Millegipärast oleme visad aru saama, et meil kui lapsevanematel, õpetajatel, juhendajatel jne on samuti oma roll teatud soorollide ja stereotüüpide murdmisel. Iga päev.
Kui me hoiame jõus neid iidvanu arusaamu, et naised peaksid olema vagad, kuulekad ja ilusad ning mehed enesekindlad, võimukad ja edukad, et olla aktsepteeritud, siis toodame lihtsalt kamaluga õnnetuid inimesi. Inimesi, kes ei taha elada selles rollis, mida nad tunnevad, et on sunnitud etendama. Me surume alla oma laste unistused ja võimalused eneseteostuseks. Iga väike tüdruk peab teadma, et tal on võimalik end teostada ükskõik mis alal ta seda soovib. Täpselt nagu iga poiss peab teadma ka seda, et ta ei pea end karjääri alal üldse teostama, kui ta seda ei soovi.