Kas Eesti riigikorraldus vajab muutmist? Arvan, et jah, see on möödapääsmatu. Tagumine aeg on vaadata peeglisse ning käituda kui riigi pidajad.
Kui me seda ei suuda, siis tehakse seda meie eest ja meie vahenditega, kuid mitte meie huvides – ja õigustatult! Oleme oma riigipidamise andnud poliitikute kätte, nii peakski see ju olema, kuid kas me ei ole liiga palju oma käest ära andnud?
Valitsuskoalitsiooni laual on dokument, millega soovitakse riigisisest elukorraldust muuta ja öelda, et see on võluvits, mis päästab meie riigi vaesusest ja viletsusest ja seda kohe homme, mitte tulevikus. Võluvitsaks on kuulutatud juba kakskümmend aastat jutuks olnud haldusreform ja palli visatakse jätkuvalt omavalitsuste väravasse, tuues põhjuseks, et omavalitsusi on liialt palju ning muidugi ka ametnikke.
Meeldetuletuseks: ametnike arv Eestis on 30 000 ja nendest vaid 5000 on kohalike omavalitsuste (koos linnadega) ametnikud!
Ei hakka hetkel rääkima reformist, vaid sellest, et Eesti riigil puudub valitsus, kes suudaks näha riiklikku pilti ja võtta vastutus ning panna riigiasutused Eesti riigi heaks tööle ning kodanikud, ettevõtted ja väliskapital usalduse ja maksusüsteemi kaudu seda toetama.
Valitsuskoalitsiooni laual on dokument, millega soovitakse riigisisest elukorraldust muuta ja öelda, et see on võluvits, mis päästab meie riigi vaesusest ja viletsusest ja seda kohe homme, mitte tulevikus. Võluvitsaks on kuulutatud juba kakskümmend aastat jutuks olnud haldusreform ja palli visatakse jätkuvalt omavalitsuste väravasse, tuues põhjuseks, et omavalitsusi on liialt palju ning muidugi ka ametnikke.
Meeldetuletuseks: ametnike arv Eestis on 30 000 ja nendest vaid 5000 on kohalike omavalitsuste (koos linnadega) ametnikud!
Ei hakka hetkel rääkima reformist, vaid sellest, et Eesti riigil puudub valitsus, kes suudaks näha riiklikku pilti ja võtta vastutus ning panna riigiasutused Eesti riigi heaks tööle ning kodanikud, ettevõtted ja väliskapital usalduse ja maksusüsteemi kaudu seda toetama.
Mis täna toimub?
Me halame, kuidas riigil raha ei ole, omavalitsusi vastandatakse riigi valitsusele, valla- ja linnavalitsusi vastandatakse kodanikele ja tööandjaid töötajatele.
See kestab just niikaua, kuni me ei hakka vastutama, eelkõige iseenda ja oma riigi ees. Käituma nii, et saaksime lahti otsustusvõimetusest, poliitilisest kallutatusest, ahnusest ja riigikapitalismist ning tekitaks usalduse üksteise, sealjuures ka riigipidamise ja riigi vastu. Siis tullakse koju tagasi ja ei minda siit nii kergekäeliselt ära.
Tänane riigijuhtimise pilt on riigisiseselt masenduse tipp, välispoliitikaga on meiesuguse väikeriigi puhul nii nagu on. Valitsevat koalitsiooni vedav Reformierakond, kes on valitsenud tosin aastat, kelle suure juhtimise all on Tallinna Sadamas toimunu tõeks saanud, Eesti Raudtee on korruptsiooni etalon, Estonian Air on pankroti kuulutamise ootel. Riigikapitalistid on valitsusega seotud isikute kaudu riigieelarve luti otsas ja selles olukorras peab kodanikel tekkima usaldus ja soov aidata läbi viia reforme! Olgem ausad, seda loetelu võiks jätkata, kuid vastutust ei võta keegi. Kuidas seda olukorda nimetada, lugupeetud Eesti kodanik?
Kus on eeldus, et selliselt valitseva valitsuse reformid on demokraatlikult läbi viidavad, kui seadusesse kirjutatakse omavalitsuste sundliitmise võimalus? Usaldus, põhjendatud eesmärgid ja vastutus peavad käima reformide ees ja kaasas, mitte poliitkoolituse saanud ministrid ja sisseostetud PR firmad.
Ma tahan jõuda oma selgitustega riigipidamise juurde tagasi. Ära tuleb lõpetada vastandamine ja isiklike huvide ning ambitsioonide seadmine riigi ja rahva huvidest kõrgemale.
Riigimeheliku valitsusaparatuuri juures peab suutma öelda EI riigikapitalistidele, kinnisvarafirmadele ja pangandussektorile ning maksustada tuleb valdkonnad, mis teenivad meie inimeste ja riigi pealt enam, kui seda täna välja öeldakse.
Selline paradigma muutus nõuab valitsuselt selgroogu ehk teistmoodi mõtlemist, riigikapitalistide nabanööri läbilõikamist ja riigiettevõtete erastamist. Ei tohi enam tekitada juurde selliseid ettevõtteid nagu Riigi Kinnisvara AS, kes turgu moonutab ja riigieelarve vahendite jagamise juures rahandusministeeriumile nõu annab.
Makse koguda ja riigieelarvet koostada tuleb EESTI RIIGI pikaaegset huvi ja eksistentsi silmas pidades, mitte vaid omavalitsustele näppu viibutades ja soovitades neil kulusid kokku hoida või tänapäevasem retoorika – liituge, kui majandada ei suuda!
NB! Regionaalhalduse minister on selgelt öelnud, et liituvatel omavalitsustel tuleb edaspidi eluks vajalikud vahendid leida liituvate omavalitsuste eelarvete seest. Õige, see saaks olla eelarve üks osa, kuid kuidas saaks kaasa rääkida sellele osale, mida riigipidamise jaoks kokku korjatakse (või jäetakse korjamata) ning jagatakse vaid käputäie otsustajate poolt?
Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit on viimased kümme aastat omavalitsuste katusorganisatsioonidena käinud läbirääkimisi pidamas ja oma ettepanekuid esitanud, kuid nii nagu eelnevatel, jäi ka 2016. a riigieelarve osas läbirääkimiste lõpp-protokoll allkirjastamata, kuna ühtegi sisulist ettepanekut ei arvestatud. Riigi ja omavalitsuste eelarvete jaotuse osas on niivõrd suured rahalised ja poliitilised käärid, et kohati on tunne, et me ei elagi ühes riigis.
Peremehena käitudes suudaks me hakkama saada ka praeguse haldusjaotuse juurde jäädes, kuid meie riigis jätkuv rahvaarvu langus ja madal sündimus on see, mis paneb meid mõtlema muutuste vajadusest. Juba praegu pole võimalik paljudes maapiirkondades pikemale perspektiivile ehk olemasolevast infrastruktuurist enamale mõelda, sest elanike arv seab piirid ehk annab sisendi vajalikeks ümberkorraldusteks. Kuid ka nendes piirkondades peab riik edaspidi kohal olema.
Meie maapiirkonnad on suutnud elus olla vaid tänu tugevatele omavalitsustele ja aktiivsetele kogukondadele.
Valitsus ei näe ja ei tea, millise panuse on andnud regionaalpoliitiliselt riigi julgeolekule ja jätkusuutlikkusele maapiirkondade inimesed, kes ei ole selle eest tasu nõudnud ega meelehead küsinud.
Seega, kui meie riigi alusmüüre hakatakse puurima, siis tuleb seda teha eesmärgistatult ja kogu Eesti tervikut arvestades, selgitades, kas ja kuidas riigi valitsus hakkab meie riigis loodud väärtusi kokku koguma, sihipäraselt kasutama ning pikas perspektiivis regionaalpoliitiliselt Eesti võimekust kasvatama.
Me halame, kuidas riigil raha ei ole, omavalitsusi vastandatakse riigi valitsusele, valla- ja linnavalitsusi vastandatakse kodanikele ja tööandjaid töötajatele.
See kestab just niikaua, kuni me ei hakka vastutama, eelkõige iseenda ja oma riigi ees. Käituma nii, et saaksime lahti otsustusvõimetusest, poliitilisest kallutatusest, ahnusest ja riigikapitalismist ning tekitaks usalduse üksteise, sealjuures ka riigipidamise ja riigi vastu. Siis tullakse koju tagasi ja ei minda siit nii kergekäeliselt ära.
Tänane riigijuhtimise pilt on riigisiseselt masenduse tipp, välispoliitikaga on meiesuguse väikeriigi puhul nii nagu on. Valitsevat koalitsiooni vedav Reformierakond, kes on valitsenud tosin aastat, kelle suure juhtimise all on Tallinna Sadamas toimunu tõeks saanud, Eesti Raudtee on korruptsiooni etalon, Estonian Air on pankroti kuulutamise ootel. Riigikapitalistid on valitsusega seotud isikute kaudu riigieelarve luti otsas ja selles olukorras peab kodanikel tekkima usaldus ja soov aidata läbi viia reforme! Olgem ausad, seda loetelu võiks jätkata, kuid vastutust ei võta keegi. Kuidas seda olukorda nimetada, lugupeetud Eesti kodanik?
Kus on eeldus, et selliselt valitseva valitsuse reformid on demokraatlikult läbi viidavad, kui seadusesse kirjutatakse omavalitsuste sundliitmise võimalus? Usaldus, põhjendatud eesmärgid ja vastutus peavad käima reformide ees ja kaasas, mitte poliitkoolituse saanud ministrid ja sisseostetud PR firmad.
Ma tahan jõuda oma selgitustega riigipidamise juurde tagasi. Ära tuleb lõpetada vastandamine ja isiklike huvide ning ambitsioonide seadmine riigi ja rahva huvidest kõrgemale.
Riigimeheliku valitsusaparatuuri juures peab suutma öelda EI riigikapitalistidele, kinnisvarafirmadele ja pangandussektorile ning maksustada tuleb valdkonnad, mis teenivad meie inimeste ja riigi pealt enam, kui seda täna välja öeldakse.
Selline paradigma muutus nõuab valitsuselt selgroogu ehk teistmoodi mõtlemist, riigikapitalistide nabanööri läbilõikamist ja riigiettevõtete erastamist. Ei tohi enam tekitada juurde selliseid ettevõtteid nagu Riigi Kinnisvara AS, kes turgu moonutab ja riigieelarve vahendite jagamise juures rahandusministeeriumile nõu annab.
Makse koguda ja riigieelarvet koostada tuleb EESTI RIIGI pikaaegset huvi ja eksistentsi silmas pidades, mitte vaid omavalitsustele näppu viibutades ja soovitades neil kulusid kokku hoida või tänapäevasem retoorika – liituge, kui majandada ei suuda!
NB! Regionaalhalduse minister on selgelt öelnud, et liituvatel omavalitsustel tuleb edaspidi eluks vajalikud vahendid leida liituvate omavalitsuste eelarvete seest. Õige, see saaks olla eelarve üks osa, kuid kuidas saaks kaasa rääkida sellele osale, mida riigipidamise jaoks kokku korjatakse (või jäetakse korjamata) ning jagatakse vaid käputäie otsustajate poolt?
Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit on viimased kümme aastat omavalitsuste katusorganisatsioonidena käinud läbirääkimisi pidamas ja oma ettepanekuid esitanud, kuid nii nagu eelnevatel, jäi ka 2016. a riigieelarve osas läbirääkimiste lõpp-protokoll allkirjastamata, kuna ühtegi sisulist ettepanekut ei arvestatud. Riigi ja omavalitsuste eelarvete jaotuse osas on niivõrd suured rahalised ja poliitilised käärid, et kohati on tunne, et me ei elagi ühes riigis.
Peremehena käitudes suudaks me hakkama saada ka praeguse haldusjaotuse juurde jäädes, kuid meie riigis jätkuv rahvaarvu langus ja madal sündimus on see, mis paneb meid mõtlema muutuste vajadusest. Juba praegu pole võimalik paljudes maapiirkondades pikemale perspektiivile ehk olemasolevast infrastruktuurist enamale mõelda, sest elanike arv seab piirid ehk annab sisendi vajalikeks ümberkorraldusteks. Kuid ka nendes piirkondades peab riik edaspidi kohal olema.
Meie maapiirkonnad on suutnud elus olla vaid tänu tugevatele omavalitsustele ja aktiivsetele kogukondadele.
Valitsus ei näe ja ei tea, millise panuse on andnud regionaalpoliitiliselt riigi julgeolekule ja jätkusuutlikkusele maapiirkondade inimesed, kes ei ole selle eest tasu nõudnud ega meelehead küsinud.
Seega, kui meie riigi alusmüüre hakatakse puurima, siis tuleb seda teha eesmärgistatult ja kogu Eesti tervikut arvestades, selgitades, kas ja kuidas riigi valitsus hakkab meie riigis loodud väärtusi kokku koguma, sihipäraselt kasutama ning pikas perspektiivis regionaalpoliitiliselt Eesti võimekust kasvatama.
Margus Jaanson, Juuru vallavanem, ROL-i juhatuse esimees
Loe pikemalt 28. oktoobri Raplamaaa Sõnumitest
Loe pikemalt 28. oktoobri Raplamaaa Sõnumitest
