Hommikul รคrgates arvutist vรตi nutitelefonist esimese asjana mรตnda uudisportaali kiigates meeldib mulle vahel nalja heita, et vaatan, kas maailm on veel alles. On olnud seni, kuid mitte vรคga kena kohana, kui ekraanil nรคhtut usaldada. Akna taga avaneb tavaliselt mรคrksa meeldivam pilt, rahulikum ja turvalisem kindlasti.
Nรคdala eest osalesin Kรตnnumaa looduskaitseala kaitse-eeskirja avalikul arutelul. Vรคike saal kogunes rahvast tรคis. Teadsin, et sinna tulevad inimesed, kellel on รผsna vastakad arvamused selle kohta, kuidas Kรตnnumaal toimetama peab. Ometi tajusin mingil hetkel, kuidas ruumis valitses rahu. Hea tunne rippus รตhus ja tรคitis saali. Teadsin, et sinna on kokku tulnud inimesed, kes kรตik vรคga hoolivad loodusest โ sellest see hea tunne.
Teadsin, et arutelu ei kulge kindlasti ainult รผksmeeles. Et tuleb ette ka vaidlusi, olgu need kuitahes viisakad ja vastaspoolt austavad. Samas aimasin, et ajakirjanikuna nopin sealt vรคlja kรตige suurema konflikti ja seda lehes esile tรตstes lisan veel teravust juurde.
Nii tegingi. Ajakirjanikud teevadki nii, sest meile on รตpetatud vรตi oleme seda ise kuidagi รตppinud, et lugejad tahavad seda. Nii on huvitav, nii tehakse.
On vaja teada
Konfliktid kรถidavad, isegi kui toovad kaasa hirmsaid asju, panevad kannatajate pรคrast kaasa nutma ja rรถรถvivad hingerahu. Vรคhemalt kรถidavad siis, kui saad neid vaadata lรคbi kaitsva ekraani nagu meelelahutust.
Kรผllap on vaja teada, mis maailma eri paikades sรผnnib. Kuigi kui kรผsida, miks on vaja teada asju, mis juhtuvad kauges kohas inimestega, keda ei tunne, siis mina kรผll ei tea. Aga tundub, et on, vรตib-olla selleks, et tajuda turvatunnet enda รผmber vรตi รผhtsust.
Vahel tundub aga, et mitte need ekraanitagused asjad ise pole nii hirmsad, vaid hoopis see, kui kiiresti need ununevad. Alles nรคis, et pรคrast juhtunut pole miski enam endine, et see kurbus ja hirm jรครคb alati saatma. Lohutust pakkus see, kui nรคgid, kuidas inimesed hakkasid รผksteisele rohkem toeks olema selles olukorras.
Aga juba oled kistud hoopis mingisse maailma jaburaimasse tragikomรถรถdiasse รผhe pisimaailma kuninga valimisest, mis ei aja enam naerma ka.
Lรคks nii. Ja mis siis.
Vรคhe suhtlemist?
Tรคnaval sรตidavad autod, nagu ikka. Puud on raagus. Akendel sรคravad kรผรผnlakolmnurgad. Linna jรตulutuled praegu ei paista, aga tean, et nad on. Nagu ikka sel aastaajal.
Inimesed pรผรผavad teha rohkem head kui tavaliselt, sest on ju jรตuluaeg. Pรผรผavad vist?
Tegelikult tundub mulle, et suurem osa inimesi pรผรผab รผldse alati hea olla, teha head. Alati ei tule vรคlja ja pรตrguteegi pidi olema sillutatud heade kavatsustega.
Mitmed tรคnapรคeva รผhiskonnateadlased vรคidavad, et kรตik probleemid รผhiskonnas on tegelikult kommunikatsiooniprobleemid. Ehk siis tulenevad vรคhesest vรตi rumalast suhtlemisest. Et siis rรครคgiks isekeskis rohkem vรตi?
Vivika Veski
