Ma pole kunagi malet mänginud. See mäng on tundunud nii keeruline, et pole proovinud õppima hakatagi. Tüüpiline põhjendus, mida nii paljud kasutavad.
Valgusekiireks teadmatuseriigis oli käik Märjamaa gümnaasiumi maleringi, seal sai vähemalt malendite paigutus selgeks. „Ees on etturid nagu sõdurid. Tagareas nurkadel on vankrid. Aga mis on vankri ees? Ratsud. Ratsu kõrval on oda(mees).“ Nii piltlikult selgitas maleringi juhendaja Koidula Elmik vigurite paigutust päris algajatele.
Vene keele kaudu oli kohati selgitus veel piltlikum: esimesed vigurid otstel näevad välja nagu tornid (bašnjad), kuningas on korol, mida tuleb kaitsta tule alla sattumast, lipp on koroleva, kõige tugevam malend, mis võib liikuda malelaual mistahes suunal. See on otsekui kael, mis liigutab pead, käib mõte läbi pea.
Tänavuse aasta alguses on Eestis tavalisest enam malest räägitud. Põhjuse selleks andis 7. jaanuaril olnud maletaja Paul Kerese sajas sünniaastapäev. Taas on kõlanud meenutused Keresest kui spordis igavesest teisest, samas tema inimlikust suurusest ja džentelmenlikkusest.
Reet Saar / fotod (RÜG ja Rapla kultuurimaja) : Siim Solman
Loe pikemalt 20. jaanuari Raplamaa Sõnumitest
