Arenguspsühholoogid on üksmeelel, et kolm esimest eluaastat määravad edaspidise elukaare kulgu. Sel perioodil areneb laps tormiliselt nii psüühilises kui ka füüsilises mõttes. Sel ajal on areng kiirem kui mis tahes hilisemates etappides ülejäänud elu jooksul.
Esimesel kolmel eluaastal on võtmeküsimus kiindumussuhte loomine lähedaste täiskasvanutega. Psühholoogid ütlevad, et see on lapse sotsiaalse kujunemise ja oskuste baas ning kognitiivse arengu nurgakivi. Just turvaline kiindumussuhe täiskasvanuga kujundab lapsel mina-tunnetust ja käsitlust sellest, kuidas inimesed maailmas üksteisega suhtlevad.
Kui laps on esimesel kolmel eluaastal hoitud ja ta tunneb end turvaliselt, tekitab see temas tunde iseenda väärtuslikkusest ja see tõstab lapse enesehinnangut. Me kõik teame, kui oluline on enesehinnang. Väikese lapse enesehinnang kasvab täiskasvanud inimese enesehinnanguks. Seega on lähedased suhted lapse esimesel kolmel eluaastal sotsiaalsete oskuste ja lapse mina-tunnetuse tuum.
Seda kõike teades ja endale aeg-ajalt meelde tuletades on hea tõdeda, et meil Eestis on vähemasti ühel lapsevanemal võimalus viibida lapsehoolduspuhkusel suisa kõik need kolm esimest üliolulist eluaastat. Olles nüüd viibinud sellel suurepärasel puhkusel üle poole ajast, ei kujutaks ma ette seda kuidagi teistmoodi.
Jah, ma teen ka tööd ja olen lapsest eemal teatud määral, aga selle eemalviibitud aja osakaalu määran siiski mina ise ja teen valikuid lähtuvalt lapse heaolust. Ka nendel ülitundlikel eluaastatel tohib olla oma lapsest lühikesed perioodid eemal. Küll aga peaks jälgima sealjuures, et lahusoldud aeg ei veniks liiga pikaks või sagedaseks ega ohustaks kiindumussuhet.
Hiljaaegu, kui sattusin liialt töötegemise keerisesse, tuletas mu tütar mulle kohe meelde, et tema ei ole veel selliseks lahusolekuks valmis ning tavapärasest rahumeelsest kaaslasest sai tõeline möirgaja, kellele ei sobinud ükski väljapakutud lahendus. Ka öösel ärkas laps unest ja nõudis tähelepanu. Ainsaks lahenduseks saigi minu kodusolemine. Üks terve päev jälle koos emaga muutis kõik endiseks.
Hea näitena võin tuua ka loo, kuidas üks ema pidi õpingute tõttu viibima oma alla kolmeaastasest lapsest eemal rohkem kui nädala. Laps oli sel ajal turvaliselt kodus ja hoitud. Kui aga ema lapse juurde tagasi tuli, ei tundnud laps esiti oma ema enam ära ega jooksnud tormates kohe sülle. Ei võtnud küll väga kaua aega, kuni laps uuesti oma ema ära tundis, aga peab tõdema, et see lahusolek oli ilmselgelt olnud liiga pikk. Ema ja lapse suhe sellest oluliselt kannatada ei saanud, vähemasti mitte sellisel moel, et see väliselt nähtav oleks.
Ometi on meis kõigis ilmselt palju sellist, mis väliselt kohe silma ei torka. Ilmselt nii mõneski meist on haiget saamist ja pettumust, millest me kellelegi rääkinudki ei ole. Lapsed on vähemalt sama, kui mitte rohkem tundlikud ümbritseva suhtes ja kuigi näiliselt „ei juhtu“ lapsega midagi, võib temasse jääda ikkagi see väike kild, mälestus või valu, millest ei saagi keegi teada ja see väljendub ehk alles aastaid hiljem mingil hoopis äratundmatul moel.
Just seepärast peavad psühholoogid alla kolmeaastase puhul lapsehoidu tõeliselt suureks väljakutseks, kus üheealised lapsed võitlevad päevahoiu personali tähelepanu eest, kellel on küllaltki raske kõikide laste eest individuaalselt ja emotsionaalselt hästi hoolitseda sellisel moel, mis oleks neile vajalik.
Ma ei kirjuta seda siin, et teha etteheiteid, süüdistada, näidata näpuga või pahaks panna. Ma kirjutan, et meenutada meile kõigile, ka endale, milline suurepärane võimalus meile on antud – olla oma lapsega, aidata ja toetada teda tema elu olulisematel aastatel. Nautigem seda täiel rinnal.
Stina Andok
