Alljärgnevat lugu tahan lugejaga jagada kahel põhjusel – eelkõige tahab väljahõiskamist meie külarahva helge tunne südames kuremure õnneliku lõpuga lahenduse pärast ja ehk saab see kirjatükk inspiratsiooniks, kui kusagil ollakse samalaadse probleemiga silmitsi.
Meie pisikeses Nõmme külas on aastat kümme pesitsenud ühe elektriposti otsas valge-toonekure pere, kes igal kevadel kaugelt maalt naasnuna usinasti asub talvest räsitud kodupesa parandama, et järjekordne pesakond poegi Maarjamaal üles kasvatada.
Sel kevadel saabuti juba aprilli alguspäevil, ent oh ebaõnne – parajasti vahetati välja elektriposte ja ei olnud erand ka nende kodupost. Vanast pesast polnud jälgegi ja uue ehitamine tundus paras hiina mõistatus, kuna vastse posti ülaosa „ehtisid“ painutatud kaared ja keskel turritas terav ork. Tuleb märkida, et see pole elektrimeeste kiusuajamine, vaid kurgede kehakergendusaktsioonide tulemus lihtsalt söövitab ajapikku kaabli läbi
Ent inimkäelise takistuse kiuste hakkasid visad linnud tolle veidra monstrumi ümber siiski entusiastlikult uut pesamaterjali vedima. Mingi pusserdis sellest sündiski, aga püsima see ei jäänud. See aga ei takistanud ehitustööd uuesti alustamast, sest kuhu sa oma kodust ikka lähed. No ei olnud külaelanikel südant nende ponnistusi käed rüpes pealt vaadata, vaid otsustati sulelistele asenduspesa jaoks post püstitada.
Aivi Meister, Nõmme küla külavanem / foto: Tex DeGalindo
Loe pikemalt 27. aprilli Raplamaa Sõnumitest
