Paljude sündmuste, käskude-keeldude, “regulatsioonide“ kohta tahaks sageli küsida: aga milleks seda vaja? Mida see paremaks teeb, teie maailmaraiskajad sellised?
Kas see ümberkorraldus teeb rahva õnnelikumaks, kas ollakse tegelikult kah rahva teenistuses, kas see on säästlik? Kelle huvides tegelikult tekitatakse ümberkorraldusega kaos (katastroof), kulutatakse mõttetuste peale rahva elu-aega? Kas tõesti eriti karmid nõuded kasvatavad kedagi, juba valmis inimest? Või on riigil puudu hoopis vahendeid võidurelvastumiseks, mida ullikeste käest koguda?
Trahvi võib muidugi lihtsalt „välja teenida“ peaaegu kõigis eluvaldkondades, kui julged elada või millegagi veel tegeleda. Näiteks põllumajanduses on trahvid juba ammu kahekordsed.
Kohe läheb käima presidendiks määramise „mäng“. Praegune president rõhutab, et riigikaitse on kõige olulisem, kuid et ka toimiv maaelu ja põllumajandus ongi see riigikaitse, pole temale veel latva jõudnud. Põllumajandusest kaugel seisvatele inimestele selgituseks, et Eesti põllumajanduse abirahad on sama suured, kui kulub pealinna haljastusele! Ning toetus maamajandusele on olnud alati ja läbi aegade palju suurem kui praegu.
Kui maaettevõtja „eksib“oma virtsahvtis, või komistab kuidagi, mida ta ise ei märganudki, jääb ta alla omahinna tootmise kompensatsioonist loomulikult ilma. Kuid vähe sellest, saab toetuse hoopis miinusmärgiga, mis tähendab, et ka järgmisel aastal imetled oma kahjumiga tootmisvahendeid – loomakesi, põlde kui ka roosipõõsaid. Põllumajanduses on isegi sellised sunnismaisuse hoovad välja nuputatud, et saad kompensatsiooni 5 aastat (näiteks mahedad) ning siis leiab üks vinge inspektor tagantjärele, et ühel poolaastal viiest aastast – ühel paberil – on i-täpp siiski puudu ja ongi põhjus leitud kogu sinu suur ja vastutusrikas (elus loodus ju vastutada) ettevõtlus põhja lasta, hävitada. Kogu viie aasta jooksul saadud subsiidium nõutaksegi tagasi. Mis see muud on kui sulaselge trahvimine! Ükski talupidaja ei kerjaks, kui muul (õiglaste hindadega) viisil oleks võimalik maal ellu jääda.
Kuid kirjutan elust enesest liikluses,
kuna minuga sarnaseid kurjategijaid on rahva hulgas kindlasti veel.
Need, kes kunagi ei komista ega eksi või kel pole ülalpeetavaid, neil pole mõtet allolevat lugeda.
Ja ma ei soovi oma huligaansusi mitte mingil määral vaidlustada ega õigustada. Kuid politsei võiks siiski maanteel oma toiminguid vahel kiiremini menetleda, kuna kurjategija (kah ju inimene) võib tõesti tegelikkuses ka kiirustada. Meenus, et isegi ansambel Seelikukütid jäi kord majandi peole hiljaks – saalitäis rahvast ootamas -, kuna politsei oli tee ääres väga pikalt ja kahtlustavalt nende habemeid ja vuntse (maskeeringut) uurinud.
Olin mesinduspäeva korraldaja Raplas ning nagu ikka, too kümme minutit jääb puudu. Kiirustasin tühjal Viljandi maanteel, pühapäeva hommikul 70 km/tunnis ja kaotasin veel paarkümmend minutit ning paarkümmend raha politseiga suheldes. Kõik ju õige, kuid just varem pidin sõitma pikalt pealinnas, kus ma 50 km/tunnis oleksin kohe olnud tropiks. Tallinnas oleks minusugusele maakale see ÕIGE kiirus väga sobinud. Seal pidevas autovoolus – päevasel ajal, sirgetel lõikudel – oli kõikjal vähemalt 70 paraad(tunni)kiiruseks.
Aranküla ülesõidu kunagise STOP-märgi tagust peatumist jälgis politsei end Hagudi-poolse kurvi taha varjates üsna sageli. Sealt paistis ära too „õiges“ kohas peatuv esimene auto. Oli perega matusele minek ning ees ootas pikalt tundmatut teed. Peatus STOP-i taga jäi eespeatuva auto sabas naa lühikeseks. Jälle rajalt mahavõtmise põhjus. Ei aidanud midagi, et auto rahvast ja pärgi täis – jäimegi Pärnamäele hiljaks…
Sõitsin oma „väsinud“ autoga hambaarstile, kui politseinik nimega Lembinen, kes oli eriti maias vanade autode peale, mind Raplas rajalt maha võttis. Mu ülevaatus veel kehtis ning liikluseeskirju ma ka ei rikkunud. Kuid tal oli vaja minu auto välimuse üle nuriseda ning kui ma vastu nurisesin, et jään arstile hiljaks, siis käsutati mind Rapla politsei parklasse – kuna haugun politseile vastu. Seal pildistati mind mu auto taustal ning kutsuti ka pealtvaatajaid nii politsei majast kui ka autoregistrist. (Mulle näis, et noil kohalekutsutud ametnikel oli veidi piinlik tolle politseiniku pärast.) Trahvist jäin küll ilma, kuid hambaarstist pidin kah suu puhtaks pühkima. Tänapäeval, uute trahvide nuputamisel, võiks siis näiteks vanemaid inimesi õues trahvima hakata, et neil puudub juba kaubanduslik välimus, või ei liigu nad küllalt sujuvalt – julgevad tänavapilti rikkuda?
Pärast seda, kui Kehtna asula märk maa (Lelle) poole viidi, varjas politsei end hilisel tunnil kõrge rukkipõllu taga. Vanast harjumusest sai kiirust tühjal teel veidi vara tõstetud. Kui nad rukkist välja hüppasid, küsisin neilt, kas nad on võsapolitseinikud? Nad ütlesid, et pidid Eesti Vabariigi politsei olema. Ma ütlesin veel, et hääletage siis ikka Eesti poolt, kui Eesti politsei olete, mitte E Liitu astumise poolt. Oli selline aeg. Rahakott läks kergemaks terve kuu sissetuleku jagu. Võib-olla aitas kaasa ka minu liiga „pikk keel“?
Kehtnas olen korra veel politseilt ata-ata saanud. Võtsin hääletajad peale sada meetrit enne politseipatrulli ja hakkasin kohe sõitma. Politsei nägi pealt, vaatamata sellele, et tegeles teise autoga, et hakkasin kohe, st enne liikuma, kui hääletajad jõudsid turvavööd kinni panna.
Tõeline piinamine turvavöö teemal leidis aset Paides, kus lastega kord nädalas ujumas käime. Kui raha on. Viisin tookord lähedast inimest valudega arsti juurde ja kolm eelkooliealist last olid tagaistmel. Keerasin haigla parklasse, kust sama hetk keeras välja politseiauto. Politsei tuli parklasse tagasi, kutsus mind oma autosse ning ütles, et keskmisel lapsel oli turvarihm juba lahti parklasse sisenemisel. Laps lootis, et jõudsimegi juba ujuma. Kuna on turvavööde kampaania nädal, siis 400 eurot trahvi, ütles politseinik. Ma ütlesin, et võite 2000 kah määrata, mul raha niikuinii ei ole.
Kahel korral käidi hirmul lapsi pinnimas, kes olid terve tunni ujumise asemel üksi mu autos, kuna vanaema oli politseiautos ülekuulamisel. Küsiti, kas ma soovin kiirmenetlust või aeglast, millest ma midagi aru ei saanud, kuna aeglasega tahtis Raha-nimeline politseinik rohkem raha. Kuid lõpuks selle terve tunni pinnimise tulemusel langes trahvisumma siiski kiirmenetledes 40 eurole.
Mu lähedane inimene keeras kõrvaltänavast Käru poe ette, kohe politseiauto kõrvale. Neli last autos olid turvavöödega kinni, kuid tal omal ei olnud rihm kinni, käis kõrvaltänaval korra autost väljas, et siis ka kohe poodi minna. Sai kergendavatel asjaoludel „ainult“ 120 eurot trahvi, kuna tal on neli ülalpeetavat… Jne.
Tegelikult olen ma muidugi ikka päris pättust kah teinud! Kõigest ei hakka siin kirjutama. Kuid üht juhtumit, kus trahv jäeti minule hoopis tegemata, meenutan tänu ja soojustundega surmani. Mu „töötraktorit-tööhobust“, mis (kes) aitas leiba lauale tuua, ei lastud ta välimuse pärast enam ülevaatusel läbi, kuid kohe uue soetamiseks puudus võimalus. Elu tahab elamist ja lapsed koolitamist-toitmist. Arvan, et selliseid politseinikke on üks tuhandest, kes mu jutu ära kuulasid ning mind kurjategijaks ei tembeldanudki. Hukkamõistmise asemel mõistsid mind. Pääsesin oma koorma ja pojaga ilma trahvita minema. Rinnasildilt jäi mulle politseiniku nimi meelde, kes minuga suhtles. Kui neile tänutäheks meepurki pakkusin, ütles ta, et ostku ma selle eest omale elatist.
Tolle hea politseiniku nime ma ei julge avaldada. Palju aastaid hiljem viis mind elu kokku selle suurepärase perekonnaga, kus sellised INIMLIKUD mehed kasvavad!
Seekordne Riigikogu hääletus trahvide karmistamiseks oli veidi näoga rahva poole, kuna trahvid jäid seekord kahekordistamata. Praegusigi „komistamisi“ on pooltel inimestel väga koormav tasuda, kuna karistused on ülekohtuselt kõrged. Ja kas üldse on võimalik kedagi piitsaga kasvatada?
Kunagisel heal Rootsi ajal oli rahval üks õigus: kui oled komistanud ja kukkunud, võisid luba küsimata püsti tõusta. Tundub, et tänapäeva trahvide-nõuete karmistamise maailmas pead enne tõusmise tasu ära maksma, kui end jälle püsti ajada tohid!
Eha Metsallik
