Jaak Valge on kirjutanud ja esinenud palju tänapäeva demokraatia teemadel Eestist vaadatuna. Mõisteid selgitanud, tähelepanu juhtinud, püüdnud anda ajaloo kogemustest uusi vaatenurki.
Aastal 2010 omistati Venemaa riiklikus noortelaagris Seligeri järvistul Jaak Valgele Venemaa suurima vaenlase tiitel.
Jaak Valge (61) on Eesti ajaloolane, avaldanud poolsada teadusartiklit, viis monograafiat ning sadakond või rohkem artiklit, esseed, arvustust jm. Tema uurimisteemad ulatuvad majanduse ja globaliseerumise ajaloost kuni poliitilise ajalooni.
Valge monograafia “Lahtirakendamine: Eesti majanduse stabiliseerimine 1918–1924”, kus on juttu Eesti majanduse lahutamisest Venemaast, pälvis Eesti ajalookirjanduse aastapreemia 2004. aastal, monograafia “Punased I”, kus käsitletakse Eesti kommunistide ja marksistlike intellektuaalide tegevust, pälvis 2015. aastal Lennart Meri teadustöö auhinna.
Raplamaa Sõnumid küsitles teda eelseisvatele presidendivalimistele mõeldes.
Meist, nn tavalistest inimestest ei olene ei kohalikel, Riigikogu ega presidendi valimistel mitte miski. Midagi ei muutu siis, kui käid valimas, ega ka siis, kui ei käi.
Küllap on selline hoiak võõrandumise tundemärk, just poliitika võõrandumise tundemärk kodanikust või siis poliitilise eliidi võõrandumise tundemärk ühiskonnast. Tunne on selline, et me võime küll valida ühe inimese asemel teise, aga poliitikat me muuta ei saa. Mu arvates on selle võõrandumise peapõhjuseks asjaolu, et meie riigi poliitika valikud on surutud väga kitsastesse raamidesse. Sellel on kaks põhjust – esiteks globaliseerumine, mida meil väga suunata ei ole võimalik, ning teiseks meie endi poliitilise eliidi liiga truualamlik allumine mujalt, st Euroopa Liidust, IMF-ist või teistest rahvusvahelistest ja riikide valitsuste ülestest organisatsioonidest tulevatele soovitustele.
Aga ma arvan, et valimas mittekäimine on samuti valik, ning tihti väga teadlik valik. Nende inimeste hulga suurenemine on indikaatoriks poliitika võõrandumise kohta. Näiteks ühe poliitiliste režiimide mõõtesüsteemi, Polyarchy järgi ei peeta demokraatlikuks riike, kus valimistel saab võitnud poliitiline jõud üle 70% häältest, ega ka neid, kus valimistel käib alla 30% elanikkonnast. Just elanikkonnast, mitte kodanikkonnast. Selle kriteeriumi järgi ei ole näiteks Euroopa Parlament üldse demokraatlik nähtus. Ning küllap see kajastab euroliidu võõrandumist.
Millal teie käisite valimas? Viimastel valimistel käisin küll, aga jah, vahepeal ei käinud.
Eestil on ees presidendivalimised. Presidenti peavad Eesti visiitkaardiks, omaks – kas heana või halvana – kõik Eesti elanikud, nad kõik arvavad temast midagi, tihti väga emotsionaalselt. Miks valivad meile presidenti paar-kolm etableerunud ehk võimul kivistunud parteid, teatud kindlad isikud?
Arvan samuti nagu teie – valimise korda peaks muutma.
Parteid on end ülimuslikuks seadnud, kuid milline on teie nägemist mööda oht neid tagaplaanile surudes?
Erakonnad on demokraatliku süsteemi kindlad osad, ilma erakondadeta poleks ka demokraatiat. Küll aga on demokraatiale ohtlik etableerunud nn kartelliparteide ülimuslikkus, mis seisneb uute tulijate mitmel moel tõrjumises. Ma tahaksin väga eksida, aga viimastel aastatel tundub mulle, et ka meie eriteenistused on läinud nn kartelliparteide teenistusse, mitte kaitstes enam Eesti demokraatiat ja põhiseaduslikku korda, vaid võimuparteide positsioone ja ideoloogiat.
Juune Holvandus / foto: erakogu
Loe pikemalt 18. mai Raplamaa Sõnumitest
