Palun mulle liiter viina ja kaks pakki suitsu!

Eksperiment – kas alaealistele müüakse tubakatooteid ja alkoholi – toimus viimati 2005. aastal. Seekordses aktsioonis olid peategelased Maian Rapla Vesiroosi gümnaasiumi 8. klassist (15) ning Kromel Kohila gümnaasiumi 10. klassist (16).

Raplamaa noortekogus on 18 tegusat noort inimest maakonna koolidest – Märjamaalt, Kohilast, Rapla gümnaasiumidest, Valtust, Kehtnast ja Juurust. Minul on olla õnn noortekogu toetaja maavalitsuse juures.
Kaheksa kuuga on saanud nendest noortest väga tegus ja aktiivne meeskond, kes on korraldanud maakondlikke suurüritusi noortele (osaluskohvik detsembris, õpilasesinduste kevadkool aprillis) ning nüüd võtnud kätte ühe probleemiga tegelemise – tubaka ja alkoholi kättesaadavuse vähendamise noortele.
Kas teie oskate anda pealiskaudsel vaatlemisel hinnangut inimese vanuse kohta? Eakate inimeste puhul mina eksin alati ca 20 aasta piires. Noorte puhul on see eksimise võimalus umbes sama laia ampluaaga. Noored on ilusad, tugevad, kehaliselt hästi arenenud, enesekindlad. 15 või 29 – teinekord väga suurt vahet ei ole.
Meie aktsiooni eesmärk ei olnud müüjat karistada või lahti lasta, ei olnud eesmärk kedagi häbistada. Eesmärk on suurendada nii ettevõtete kui ka ühiskonna hoolivust, seaduskuulekust ja ühiskondlikku vastutustunnet. Uuring toimus Rapla politseijaoskonna teadmisel ja toetusel.
Eksperiment sai teoks kahe päeva jooksul, mil külastasime 42 müügikohta, milleks olid nii kauplused, kioskid, bensiinijaamad kui ka mõned toitlustusasutused. Noor üritas osta kas tubakatoodet või alkoholi. Vastavalt sellele, kuidas müüja käitus, sai ta kingiks noortekogu tänukaardi – kas hoiatava (Ära müü alaealistele alkoholi ja tubakatooteid!) või kiitva (Aitäh, et takistad noorte hukkaminekut!). Olgu selgituseks öeldud, et kui tehing jõudis maksmiseni, noor kaupa siiski ei ostnud, tehing jõudis „pin-koodi sisestamiseni“ ning seejärel noor küsis: „Vabandage, kas te teate, kui vana ma olen?“
Maian noore ontliku tütarlapsena ostis pikki „naistesuitse“ ja siidrit, Kromel aga „ostis“ ikka viina, rummi ja viskit, vahel ka kuuspaki õlut. Ning seda siis päise päeva ajal.
Etteruttavalt olgu öeldud, et 42 müügikohast sai kauba kätte 27 korral, ei müüdud 15 juhul. Seega 64% 36% vastu. Eelnevalt tegime traumanõukogu liikmetega pakkumise, et mis seis võiks olla maakonnas ning üldine arvamus oli, et 80% – 20% mittemüümise kasuks. Oi kui hästi me arvasime elust maal!
Kui dokumenti küsiti, kontrolliti poodides vanust erinevalt – kes arvutas kalkulaatoriga, kellel oli sahtlis spikker sünniaastate tabeliga, kel kassaaparaat küsis pärast kauba läbilaskmist sünniaega, kes arvutas peast.

Kuidas aga enamasti käituti?
Kolmel korral müüja küsis dokumenti (noor rõhutas kõrval, et sünniaasta 1999!), kuid tehet ei suudetud sooritada. Vaadati tuima näoga dokumenti ja jätkati müügiprotseduuriga.
Üks müüjanna ütles, kui Kromel hakkas taskust dokumenti otsima, et „ah ära otsi, ma nagunii ei viitsi arvutada“.
Mõni müüja piidles tükk aega noort ja siis müüs ikkagi. Hiljem oli kõigil jutt nagu lindistatud: ma tavaliselt alati küsin, aga seekord ma tõesti arvasin, et on 18 täis. Üks nooruke müüja kiljatas üle kaupluse, saades teada, et Kromel on 16-aastane: „Päriselt vääää!?“
Meie aga ei teinud arvamise võistlust, ennustada võib praegu jalgpalli EM-i vaadates.
Meid süüdistati selles, et me teeme „alkojahti“ noortega, kes paistavad vanemad välja. Nagu eelpool öeldud – vanust ennustada on väga raske, võimatu. Ei näe meie Maian välja nagu kolme lapse ema ega Kromel habetunud elumehena, nad on täiesti tavalised noored inimesed! Kümneaastasega sellist katset pole ju mõtet teha.
Osa asutusi ei müü õpilaspiletiga, vaid ainult id-kaardi või autojuhiloa alusel. Õpilaspiletit kui dokumenti ei aktsepteerita seetõttu, et seda on lihtsam võltsida. Sellest hoolimata müüdi siiski ühes poes, kus see reegel on kehtestatud, ka õpilaspileti alusel. Vahet polnud, arvutada ikka ei osatud.
Oleks, et meie poodides on meeletud sabad kogu aeg, enamikus müügikohtades oli noor ainus klient, kes tülitas müüjannat, kuid silmside jäi sellegipoolest saavutamata. Ühes poes õpetas kogenud müüja parajasti välja 18-aastast müüja-õpilast. Noort tõesti ei vaadatudki, liiter viina läks loosi. Usun, et õpetuse said nii müüja kui ka müüja-õpilane eluks ajaks.
Oli veel põnevaid seiku. Näiteks arvas üks müüja, et suitsu võib müüa 18-aastasele ja alkot 21-aastasele. Ühes kohas müüja lobises sõbrannadega ja see oli palju olulisem kui teenindada klienti, mistõttu ununesid ka elementaarsed käitumisnormid, näiteks küsida dokumenti.
Enamikul müüjatest olid siiski pisarad silmas, kui nad punase „tänukaardi“ said. Sellist asja, et keegi oleks hakanud õiendama või ennast õigustama, tõesti ei olnud.

Aga ka positiivsest poolest
Kõik, kes said rohelise kaardi, said noorelt kiita ja südamliku tänu osaliseks. Kehtna A ja O müüja ütles, et ta on nii karastunud MTK noorte tõttu, et sealt ei pääse hiirepoeg ka läbi.

Ülle Laasner / illustreeriv foto: sxc.hu
Loe pikemalt 22. juuni Raplamaa Sõnumitest