Kui paindlikud või muutlikud peaksid olema EV seadused? Kas praeguste seaduste alusel on võimalik muuta Eesti elu paremaks? Kui palju peab igaüks seadusi tundma? Milline on õiguse roll riigijuhtimisel? Küsimustele palus RS vastata ühel tuntumal ja mitmekülgsemate kogemustega juristil Allar Jõksil.
Allar Jõks (51) on lõpetanud Kullamaa keskkooli ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.Töötanud Lääne maakohtus kohtuniku ja kohtu esimehena, Tallinna ringkonnakohtu kohtunikuna, oli ka Eesti Kohtunike Ühingu esimees. Aastatel 2001-2008 õiguskantsler.
Seejärel töötanud ÜRO mandaadiga eksperdina 8 riigis, nõustanud valitsusi demokraatia pidurite eemaldamisel ja inimõiguste kaitsega tegelevate institutsioonide ülesehitamisel. Töötab advokaadibüroos Sorainen.
Selle aasta 23. mail teatas soovist kandideerida EV presidendi ametisse pärast seda, kui 14 tuntud ühiskonnategelast olid teinud avaliku pöördumise tema toetuseks.
Kas seaduste rohkus ja nende tihe muutmine, mida rahvas on praktikas näinud, ei ole märk usaldamatusest riigi ja kodaniku vahel?
Usalduseta on nõrk nii riik kui ka perekond. Mõlemas on vaja usaldust võita ja hoida. Kui eestimaalased usuvad demokraatiasse, siis on nad valmis seda ka kaitsma.
Riigivõimul peab olema kodaniku usaldus, aga kas riik peab üldse usaldama ja kas ta saab usaldada oma kodanikku?
Ühest küljest on riik ju usaldamatuse kehand, mis loodud sisemise korra ja välise kaitse tagamiseks. Inimesed ei ole võimelised elama riigi poolt kehtestatud reegliteta ja nende täitmise tagamiseks loodud sunnimehhanismita. Riigi sekkumiseta sööksid eestimaalased end paksuks, jooksid surnuks ja varastaks riigi paljaks. Selline riik reguleeriks õiguslikult kõike, mis võimalik.
Mulle meeldiks vastupidine lähenemine. Unistan heade inimeste riigist, kus seaduste tegemise lähtepunkt ei ole see, et inimesed on rumalad ja kaabakad. Riigist, kus naeratavat inimest nähes ei arvata, et ju tal õnnestus riiki tüssata.
Seaduste tegemine peaks olema kompromiss nende kahe vastandliku lähenemise vahel.
Väga sageli ikkagi tehakse seadustes parandusi ja paranduste parandusi. Millal on seaduse muutmine põhjendatud?
Seaduste muutmist võiks võrrelda näiteks ravi vajadusega. Kui ma lähen halva enesetunde pärast perearsti juurde, siis ei tahaks, et esimese asjana saadetaks mind operatsioonile. Kõigepealt teeb arst kindlaks, mis mul viga on ja siis määrab ravi. Mitte vastupidi. Eesti õigusloome on tihti võrreldav olukorraga, kus põlvevalu puhul on esimeseks vahendiks amputeerimine. Tehtud- mõeldud, nagu öeldakse! Sellepärast muudetakse meil igal aastal enamik Eestis kehtivast ligi neljasajast seadusest.
Seaduse muutmine võiks olla õigustatud ainult siis, kui vastupidisel juhul oleks inimeste õiguste kaitse ohus. Seadusega ei saa korvata kasvatuse ja heade kommete puudumist.
Tooge, palun, mõni näide.
Näiteks „vihakõne“ kriminaliseerimine. Kehtiv karistusseadustik näeb ette karistuse tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele. See on piisav. Vastupidisel juhul võime jõuda tulemuseni, kus igasugune kriitiline või häiriv arvamus, sh valitsuse reljeefne kritiseerimine võib kaasa tuua karistuse.
Ka meie põhiseaduse kohta on öeldud, et ta on ajale jalgu jäänud. Millistel puhkudel võiks põhiseaduse kui tüviteksti muutmise ette võtta, vaadates juristi pilguga?
Põhiseaduse tervisele annab hinnangu tema toimimine. Põhiseadust peaks muutma juhul, kui ta on toonud kaasa põhiseadusliku kriisi, kus riigi toimimine on häiritud. Kas teie arust on selliseid juhtumeid olnud pärast iseseisvuse taaskehtestamist?
24. aasta jooksul pole olnud ühtki juhust, kus põhiseadus on takistanud riigi toimimist. Ei maksa ka unustada, et põhiseadus ei ole retseptiraamat, kust leiab vastuseid igale küsimusele. Alustekstina tuleb põhiseadust tõlgendada ajas avatult.
Meie parlamendis, kus töö juriidiliste tekstidega ongi põhitöö, näib olevat inimesi, kes sinna tööle tulles ei tunne seadusi piisavalt, ei oska tekstiga töötada, ei oska üldse teksti luua.
Riigikogu on läbilõige Eesti ühiskonnast. See oleks ohtlik, kui parlamendis oleks 101 juristi.
Juune Holvandus / foto: Kaupo Kikkas
Loe pikemalt 6. juuli Raplamaa Sõnumitest
