Alice Võsu /
Märkan rohkem
kui paljud teised,
püüan pildile muinasjutu,
mu mõtted on tihti ebamaised,
seiklen läbi naeru ja nutu.
Emotsioonidest tulvil, loominguline ja seikleja hingega fotograaf, just selline ma olen. Fotograafiapisiku sain külge, kui ma veel pisi-pisi olin, nii umbes 6-aastane, ja ema andis mulle elu esimese võimaluse teha perest fotoaparaadiga üks klõps. See esimene klõps jäi mind aastaid kummitama, kuni mulle kingiti sünnipäevaks digifotokas. 2006. aastast olin kindel, et just seda mulle teha meeldib ja hakkasin fotograafiasse rohkem aega ja raha panustama.
Hobisid on mul omajagu: tegelen laulmise, muusika ja sõnade kirjutamisega, käsitööga, kalastusega nii suve- kui ka talipüügis, luuletuste loomisega ja üheks eesmärgiks elus olen võtnud teiste inimeste aitamise hingelisel tasandil. Usun, et kõik mis teed teistele, tuleb ringiga sinuni varem või hiljem tagasi. Seepärast soovin teistele alati parimat ja meele teeb rõõmsaks, kui näen, et olen suutnud kellegi naeratama panna.
Ajaga on kogunenud minu kui fotograafi mõtetesse palju, mida tahaks, et teised ka teaks. Olen kuulnud tihti lauset: Sul head pildid, sest omad ju nii head kaamerat. Kas sa ei tahaks mu pulmakingiks fotograaf olla. Sul hea lebo fotograafitöö jne.
Alustaks sellest, et pildistab ikka fotograaf, mitte kaamera. Fotograaf määrab manuaalselt seaded, kadreerib õige nurga, tabab õige hetke ja teeb fototöötluse. Ka kallima kaameraga on võimalik suure tõenäosusega ebaõnnestunud ja uduseid pilte teha. Lisaks kõigele sellele peab fotograaf inimeste puhul olema psühholoog, et inimesed krambis ei oleks ja ennast hästi tunneks.
Mina kui fotograaf tahan, et minuga koos veedetud aeg fotosessioonil oleks rohkemat kui lihtsalt pildistamine. Et kunagi hiljem pilte sirvides oleks inimestel ikka ja jälle hea meenutada ühte toredat päeva, kus sai kallite inimestega koos kvaliteetselt aega veeta.
Pulmapildistamise puhul peab fotograaf tavapildistamisest veel tähelepanelikum olema, et tähtsal päeval ei magaks mõnda olulist hetke maha. Olen olnud pulmakülaline ja fotograaf samal ajal. Olgem ausad, ega külalise rolli ma sisse elada ei saanud, sest kui ma juba pildistaja rollis olen, siis teen ma seda 100% ja teen kõik selleks, et tulemus oleks hea. Keskmiselt kestab pulmapildistamine 8-12 tundi, see tähendab, et fotograaf peab terve see aeg olema tähelepanelik, aktiivselt ja rõõmsalt inimestega suhtlema, hoidma käes rasket kaamerat ja naeratama ka siis, kui põis on kohe lõhkemas, miski kuskilt valutab või kui midagi läheb katki või nässu.
Kui fotosessioon on läbi, tõeline töö alles hakkab. Enamik aega kulub fototöötluse peale ja tihti teeb fotograaf seda oma uneajast või nädalavahetustel, kui teised mõnusalt väljas aega veedavad.
Kui on plaanis minna fotograafiga pildistama ja soovid kauneid ja loomulikke pilte, siis soovitan varuda kindlasti rohkem aega. Mina nimetan alla tunniajast fotosessiooni passipildistamiseks. Seni, kuni asjad paika sätitakse ja pildistatav fotokrambist lahti saab, on juba pool tunnikest läinud.
Kui pildistatav tahab erinevates kohtades pildistada ja erinevate riietega poseerida, siis tunni ajaga midagi head sealt välja ei tule, sest enne kui fotograaf jõuab parima nurga leida, et parim pilt saada, peab juba liikuma hakkama. Ja hiljem pilte vaadates näeb, et rinnahoidja pael paistab või juuksed jäid pahasti ja käsi on ebaloomulikus asendis, sest fotograafile ei antud aega detailidesse laskuda, et sellist olukorda pildile ei tekiks.
Üks ilus pilt sünnib heast tujust, suurepärasest fotograafi ja pildistatava koostööst, rahulikust ja parajalt pikast ajast ja viimase kirss-tordil lihvi annab fototöötlus.
