Vivika Veski.
Vana-Vigala mõisa härrastemaja antiiksete bareljeefidega vestibüülis valitseb suvine vaikus. Ent mitte kauaks – täistunnil jõuab kohale rõõmus rühm mõisahuvilisi, et osaleda “Unustatud mõisate” külastusmängu tutvustuskäigul.
Külalised koguvad templeid külastusmängu vihikusse, mõnel on see juba üsna kirju.
Külastuspäevad toovad suvise koolivaheaja rahus puhkavasse mõisahoonesse kümneid huvilisi. Tullakse perekonniti, kaasas väikesed ja suuremad lapsed, saabutakse sõpruskonniti, mõnikord sõidetakse kohale suure bussigagi.
Juulikuu viimasel päeval juhib tutvustusringi Vana-Vigala mõisas tegutseva Vana-Vigala põhikooli emakeele ja kirjanduse õpetaja Olga Vunukainen. Kõigepealt viib ta külalised maja ette ja osutab Uexküllide suguvõsa vapile kõrgel viilu all. See kujutab kõvera mõõgaga, täpsemalt küll hellebardiga, lõvi. „Kõver mõõk sellepärast, et mitte ükski tee võimule ei ole sirge,” avab giid sümboli tähendust.
Tänavu on pääsukesed vapi külge pesa ehitanud.
Praegune Vana-Vigala mõisahoone on kolmas, jätkab giid. Esimene oli ühekordne puumaja, mille täpset asukohta teada ei ole. Kui mõis sai majoraatmõisaks (valdusvorm, mille korral pärandiks olev mõis pärandati tervikuna meesliini pidi majoraadi- ehk vanimaõiguse kohaselt lähimale meessugulasele), otsustati teha uhkem hoone. Ehitama asuti üsna jõe kaldale. Kui aga härra ühel päeval Lihulasse asju ajama läks ja sealt lõuna paiku tagasi jõudis, oli maja juba teise korruseni vette vajunud. Kolme päevaga kadus maja üleni jõkke. Viirsavist pinnas ei pidanud raskele kiviehitisele vastu. Giidi sõnul võib jõest tõenäoliselt ka veel mingeid ehitise jäänuseid leida.
Kohe hakati ehitama uut maja jõest kaugemale.
Foto: Vivika Veski
Pikemalt loe 3. augusti Raplamaa Sõnumitest.
