Mõnusalt kodune saepurulõhn ning kaugele kajav saemüra olid need, mis Varbola linnust mõned päevad iseloomustasid. Kahekümnes Varbola Puu tõi kohale ligi nelikümmend vigursaagijat.
Rahvusvaheline puitskulptuuride sümpoosion toimus sel aastal 9.-13. augustini. Teisipäevast laupäevani võis linnuse sisehoovis näha suurt saagimist ja töötegemist. Osalejad proovisid võtta ajast kõik, mis võtta andis. Ikka selleks, et oksjoni alguseks valmis meisterdada võimalikult palju erinevaid skulptuure. Tööle olid pandud ka väiksemad võsukesed, kes mahasaetud puujuppe järelkärusse viskasid ja platsil korda hoidsid.
Iga vigursaagija oli linnuses endale leidnud sobiva nurgakese. Neljapäevaks oli paljude nikerdajate juures näha juba nii valmis töid kui ka õige pea valmivaid meistriteoseid. Vastu vaatasid puidust loomad – suuremad ja väiksemad, seened, lilled, postkastid ja paljud muud lustakad ja kunstilised kujud. Varbola linnuses lehvisid kuue riigi lipud: Soome, Rootsi, Eesti, Saksamaa, Poola, Leedu. Ka mõned osalejad olid oma rahvuse näitamisega olnud konkreetsed, pannes tööde juurde miniatuursed lipud.
Kuigi osalejad võisid saagida hommikust õhtuni või kasvõi ööpäev ringi, nii pikalt seda tegelikult ikkagi ei tehtud – selleks polnud jaksu. Korraliku tööpäeva jagu aga saepõrin ikkagi käis.
Hiidlastel alati väike kiiks
Kuigi kõigil vigursaagijatel olid käed käbedad käima, leidsid suure sagimise juures meiega aega vestelda Hiiumaalt kohale sõitnud abikaasad Virge ja Silver Treiman. Nende nurgakeses tabas esmalt pilk peagi valmiva puidust postkasti, millel puudus veel vaid uks. Postkasti peal lebotas täiesti ükskõikse näoga kass, maa peal teda vaatamas ärevust täis koer, kes hiirekütti kätte proovis saada. Silveri sõnul meeldibki neile teha just lustakaid puukujusid. Nad kinnitavad abikaasaga ühest suust, et kuna tullakse Hiiumaalt, peab nende töödel olema alati juures mingisugune kiiks – kasvõi väikene.
Silver on nüüdseks osalenud Varbola Puul üheksa järjestikust aastat. Esimese nakkuse sai ta enda sõnul 2007. aastal. Oksjonitel on neil eelmistel aastatel läinud väga hästi, kuid see pole üldsegi mitte peamine põhjus, miks nad ikka ja jälle Varbolasse kohale sõidavad. Mees leiab, et pigem tuleb ta igal aastal uuesti mõnusa tegevuse pärast ning seetõttu, et just Varbolas saab ta täielikult puhata ja tegeleda hobiga, mis tõsiselt meeldib.
Lisaks saab Silveri arvates oksjonil katsetada ning näha, mida inimesed tahavad ja kuidas üks või teine asi turul müüb.
Ta usub, et väga kunstipärased ning siledad tööd ei ole rahvale nii huvipakkuvad kui väikesed, lustakad ja humoorikad skulptuurid.
Varbolas käimise plussiks peab Silver veel ürituse korraldust. „Kõik on olemas, puu tuuakse kätte ja ainult tee. Kui kodus tahad midagi teha, siis telli traktor ja kõik muu on vaev ja stress, muretsemine ja helistamine. Siin on pakk püsti ja tee,“ ütles ta. Ka üks Varbola linnuse juures figureerivatest kuningatest on just Silveri kätetöö.
Kui uurisin perelt, kas pidev saemüra kuidagi töötegemist ja keskendumist ei häiri, tuli välja, et neile meeldib müra nii palju, et selle peletamiseks ei kanta isegi kõrvaklappe. Silver ütleb, et vahetevahel ta tahab just teadlikult nautida kõvemaid helisid, sest müra on tema jaoks vahel hoopis nagu muusika.
Treimanite perel on kaasas ka perepoeg, kes samuti käe valgeks sai. Tema tehtud tööna demonstreeriti meile silti TULETEREMAST. Ikka hiidlaste moodi, kiiksuga.
Mariliis Vest / foto: Alice Võsu
Loe pikemalt 17. augusti Raplamaa Sõnumitest
