Möödunud laupäeval toimus üritustesarja “Raikküla Kärajad 800” raames ürgturg, mida korraldas Maavalla Koda. Ürgturu eesmärk oli taasluua pärimust ja anda edasi muistseid turukombeid võimalikult ehedal moel.
Turu külastajat võttis kõige esimesena vastu Raikküla mõisahoone oma suursuguste sammastega. Kui ma mõisahoone taha turuplatsile jõudsin, olid kauplejad juba kohal ja müügitöö oli hoo sisse saanud. Ilmataadile oli piisavalt makstud, tumedad pilved sõudsid küll kohati üle, sundides paariks minutiks midagi soojemat selga tõmbama, kuid vihma sel päeval ei sadanud.
Ürgturg avati seitsmevägise tule süütamisega, turuemanda Liina Meta Kuuskmani trummihelide ja turuisanda Toomas Tõnissoni “loitsimise” saatel.
Maausuline Kalle Eller sõnas, et põlised rahvad kasutavad just sõna “tuli”, sõna “lõke” on pigem seotud pioneeridega ja seepärast seda ei kasutata. Väetuli on pärimuslik asi ja selle läbiviimise kord erineb piirkonniti. Põhja- ja Lõuna-Eestis tuntakse üheksavägist tuld, Lääne-Eestis seitsmevägist. Väetuli tähendab, et tule süütamisel kasutatakse kas üheksat või seitset Eesti päritolu puuliiki. Sellise tule suits on puhastav ja väestav.
Vanasti oli kombeks selline väetuli läita talvisel pööripäeval. Eller teadvat 30 majapidamist, mis seda kommet seniajani järgivad. Enne tule süütamist puhastati küttekolded korralikult. Tule süttimise ja tema põlemise põhjal ennustati, milliseks järgmine aasta kujuneb. Vanasti algaski uus aasta pärast talvist pööripäeva ja ka inimese vanust arvestati selle järgi, reaalne sünniaeg ei olnud oluline.
Maavanem Tõnis Blank rääkis ürgturu avasõnades, et kogu aeg toimub midagi, toimus 25 aastat tagasi ja toimus 800 aastat tagasi. Mõni sündmus aga saab märgilise tähenduse ja mõne sündmuse tähtsusest hakatakse alles nüüd aru saama. Oma juurte otsimine käib teiste inimeste, asjade ja sündmuste kaudu. Ürgturg on katse endisaegseid sündmusi taaselustada ja seeläbi ka oma juuri (taas)avastada.
Kärajate ellukutsuja ja Raikküla mõisahärra Ivo Lambing lisas veel kiirelt, et Läti Henriku kroonikas kasutatud sõna “placitum” on enamasti tõlgitud kui pidu, kogunemine ja nõupidamine. Kuid see võib tähendada turgu, mis tähendab koos olemist ja tegemist.
Müüjaid ega ostjaid polnud ürgturul väga palju, kuid see tegigi olemise mõnusaks. Ei pidanud kellelgi seljas elama, et tooteid näha, ja kõik müügikohad jõudis päeva jooksul läbi käia. Vähemalt viis tiiru jõudis turuplatsile peale teha ja iga kord avastasin jälle midagi uut ning kindlasti jäi nii mõndagi märkamata.
Lambad on siin ja lambad on seal
Esimesena jäid silma Mikkeni lambatalu Kihnu maalambad. Lambad on mind alati köitnud ja tekitavad hea ja mõnusa tunde. Kihnu maalamba puhul on veel tegemist kohaliku põlise tõuga, kes on siinsetel aladel elanud üle 4500 aasta. Tänasel päeval on Eestis kokku umbes 700 isendit. Kuna ükskord saabub jälle talv, müüs Mikkeni lambatalu tulevikule mõeldes lambavillaseid kirikindaid ning koeravillast sokke. Kuigi, eks sel vihmasel suvelgi ole villaseid sokke vaja läinud…
Kuni mul oma Kihnu lammast pole, tuleb leppida ürgturult ostetud kaelakee ripatsiga, mis kujutab just üht Kihnu lammast. Väikese, sõrmede vahel tehtud kujukese on loonud Toomas Mägi. Valikus olid ka omanäolised pronksist motiivid, mis on valmistatud kaljujooniste järgi. Müügis olid ka muinasehete koopiad, mille ostmine seekord mul küll ära jäi, kuid loodetavasti saan seda teha Mardilaadal.
Turul kaubeldi kõige sellisega, mida võis ka 800 aastat tagasi turult leida.
Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen
Loe pikemalt 24. augusti Raplamaa Sõnumitest
