Esimene nädal kooliaega hakkab vaikselt läbi saama. Kui ma üleeile õhtul vaatasin, kuidas väike õde ja ema vihikutele, õpikutele, töövihikutele pabereid ja kaasi ümber mässivad, hakkasin oma kooliajale tagasi vaatama.
Mõned mälestused neist kokku viieteistkümnest aastast on sellised, mida ise õieti ei mäletagi, rohkem tean teiste jutu järgi. Seda aga tean raudselt, kuidas läksin esimesse klassi 2000. aastal (seda numbrit on ju hea meelde jätta). Minu õnneks olid sel ajal olemas juba videokaamerad ja nii saan vaadata, milline esimese klassi jüts ma olin ning mida rääkisin. Kõige eredamalt mäletan aga, et miskipärast olin tol päeval näost täiesti lumivalge. Mitu inimest küsis, kas minuga on kõik korras ning miks ma näost nagu Lumivalgeke olen. Ma tõesti ei tea, miks ma kahvatu ja ehmunud olin, mingit halba tunnet küll ei mäleta. Täpselt on silme ees ka see inimene, kes mind käekõrval saali viis.
Päev, kui saime koolis kätte oma esimesed õpikud, vihikud, töövihikud, on järgmine, mis mulle eluks ajaks meelde jääb. Oma parima sõbranna ning esimese pinginaabriga otsustasime kõik oma raamatud panna ühte kilekotti ja nii koos koju kõndida, me elasime ühes majas. Sõbranna võttis ühest sangast, mina teisest ja nii me asjalike nägudega sammusime. Tee peal tuli vastu suur poriloik. Täiesti mõtlematult ja lobisemise hoos läksin mina ühelt poolt poriloiku, sõbranna teiselt poolt. Teadagi, mis juhtus. Kilekott läks keskelt pooleks ja nii ujusid kõik meie uhiuued õpikud poriloigus. Olime küll ehmunud, kuid samal ajal tegi see meile tohutult nalja. Võtsime siis läbiligunenud õpikud sülle, jooksime koju ja hakkasime neid fööniga kuivatama. Loomulikult tõmbusid ääred kortsu ja kollaseks. Õnneks ajas juhtunu meie vanemaid pigem naerma kui tekitas pahameelt.
Veel üks mälestus, mida ma ise väga ei mäletagi, kuid mille üle mu ema siiani nalja viskab, on juba vanemast klassist. Ema on alati öelnud, et olen oma tegemistes natuke hajameelne. Tulin siis ühel päeval koolist, kehalise kasvatuse riietega kilekott näpu otsas. Koju jõudes avastasin, et koti põhja oli tulnud auk ning kõik riided olid tänavale maha pudenenud. Ema ajas see muidugi kohutavalt naerma ning ta ei saa siiamaani aru, kuidas ma alles kodus märkasin, et kilekott tühi on. Läksin siis õue tagasi ja umbes sada meetrit kodust olid ridamisi minu kehalise kasvatuse riided.
Kooliaeg on üks äraütlemata vahva aeg. Nii palju sai tehtud, käidud, nähtud. Minu õnneks olin vähemalt põhikooli ajal õpilane, kes sai alati oma asjad ilma suurema pingutuseta tehtud ning kellesse õpetajad suhtusid hästi. Mäletan, kuidas ühes geograafiatunnis olin ülimalt väsinud (mida ma tavaliselt ei olnud) ning õpetaja lubas mul selle tunni lihtsalt puhata ja magada. Nendel, kes pättuseid tegid, selliseid privileege ei olnud.
Kõik õpilased, olge te siis põhikoolis või gümnaasiumis, võtke sellest ajast kõik, mis võtta annab. Lisaks soovitan olla pigem hea käitumisega laps, see annab tihtipeale suuri eeliseid. Kuigi hetkes elades tundub kool üks ülimalt tüütu kohustus, seostub tagasi vaadates selle ajaga just väga palju naljakat, põnevat, lõbusat.
Mariliis Vest
