24. septembril koguneb valimiskogu Estonia kontserdisaalis, et valida Eestile president. Kelle hulgast nad valiku teevad, selgub lõplikult 22. septembri õhtuks.
Mida head (või halba) on Eesti ühiskonnale kaasa toonud pikaleveninud ja väsitav presidendikampaania? Miks ollakse rahulolematu sellega, et president jäi Riigikogus valimata, on see tõesti nii ebademokraatlik ja valijamehed mitte nii usaldusväärsed? Mis saab pärast haldusreformi järgmise presidendi valimisega, kui valijameeste arv oluliselt väheneb ja üsna suur osa neist on veel ka Riigikogu liikmed, pidades silmas nn kahe tooli seadust? Miks ei soovita presidendi otsevalimist, kas tõesti kardetakse, et rahvas on nii rumal, et võib teha vale otsuse? Kas meil on üldse presidenti vaja? Nende küsimuste üle arutlesid Raplamaa Sõnumite vestlusringis Rapla maakonna valijamehed Ain Täpsi Raplast, Urmas Kristal Märjamaalt ja Anne Kalf Raikkülast.
Kalf: Mina arvan, et selles pole midagi halba, et Riigikogus jäi valimata, kuigi põhiseaduses on ette nähtud, et presidenti valib Riigikogu. Siin ongi ilmselt lõhe ka erakondade vahel, et ei leitud konsensuslikku, parteideülest kandidaati. Aga võib-olla ei olegi väga head parteideülest kandidaati. Seetõttu on väga hea, et ta läks valijameeste kogusse.
Mulle kuidagi ei meeldi peavoolumeedia väljaütlemine, et valimine läheb põllule. See on selline halvustav suhtumine, et maainimesed ongi rumalad, kes mitte midagi ei tea. Seda näitab ka meie seriaalimaastik, alustades „Naabriplikast“ ja lõpetades „Doktor Silvaga“, kus maainimene on tehtud ikka erakordselt lolliks, joodikuks jne. See on igal juhul maainimeste suhtes väga solvav ja ka see ütlemine valijameeste kohta, et see on põllule minek, on väga solvav.
Kristal: Mina isiklikult oleksin tahtnud, et president oleks Riigikogus valitud. Erakonnad oleksid siis olnud ühel meelel. Praegu oli kohe näha, kui kõik erakonnad panid oma kandidaadi välja, et midagi sealt välja ei tule. Mul on kuidagi selline tunne, et isegi valijamehed ei pruugi olukorda päästa. Kui valimiskogus valitaksegi president ära, ei ole see kindlasti keegi tänastest esinumbritest (Kallas ja Kaljurand – toim).
Kui Anne rääkis põlluleminekust, siis jah, üks presidendikandidaat käis ka Märjamaa vallas ja ütles, et valijamehed talitavad lehmad, panevad triiksärgi selga, teevad valimised ära ja siis lähevad lehmade juurde tagasi. Sellega oli jutt lõppenud.
Kes see kandidaat oli?
Kalf: Ärme räägi nimedest. See inimene, kellest Urmas räägib, suhtus meil küll maarahvasse väga asjalikult. Minu meelest käis meedia selle võrdluse põlluleminekuga välja.
Täpsi: Hädad hakkasid sellest, et Reformierakond ei suutnud ära otsustada, kas minna edasi ühe või kahe kandidaadiga. Õigemini ei otsustanud nad ära, kumma kandidaadiga minna. Nüüdne Kaljuranna sekkumine… Need ajastused on väga halvad. Kindlasti oleks Reformierakond pidanud esiteks palju varem oma kandidaadi ära otsustama. Teiseks on Kaljuranna tulek hiljaks jäänud.
Kalf: Tegelikult oli algusest peale otsustatud, et Riigikogu voorus on Siim Kallas ja kui ta seal läbi ei löö, siis tuleb Kaljurand valimiskogu ette. Kui Siim Kallas ütles, et tema läheb lõpuni välja…
Täpsi: Mina olen paberiinimene ja mulle meeldib see, mis on kirjas. Jutuajamisi peetakse absoluutselt igasuguseid, aga kui ei ole kirjalikku otsust, siis oleks ennatlik arvata, et sinu taga ollakse. Sellist otsust ei ole olemas, et Kaljurannaga minnakse valimiskogusse. Sellest on kahju, sest olin ka algul seda meelt, et Kaljurand oleks hea president Eestile. Tänasel päeval ma väga kindel selles ei ole.
Kalf: See tähendab, et Reformierakond on ka pooleks. Mingi osa juhtkonnast pidas oluliseks Siim Kallase kõrvale Marina Kaljuranna ülesseadmist.
Täpsi: Juhtkond kindlasti ei ole pooleks. Juhatus on oma otsuse teinud, usun, et fraktsiooni enamus kindlasti aktsepteerib seda. Mul on tõesti kahju, et enne Riigikogusse minekut ei tekkinud hästi tugevat kandidaati. Oleksin pooldanud, et see oleks tulnud väljastpoolt parteiliini. Keegi teadjamees, kes oleks meile autoriteediks.
Kalf: Jaak Jõerüüt oleks seda kindlasti olnud. Kahjuks lasti ta kohe sõelapõhjaks, kui tema nimi hakkas figureerima. Sellest on siiralt kahju.
Täpsi: Tegelikult on põhiseaduses kirja pandud, et president on Eesti nägu väljaspool Eestit. Ta peab olema laialdaselt tuntud väljaspool Eestit, tal peavad olema sidemed. Seadusandlikku õigust presidendil ju ei ole. Ta on eelkõige esindusisik. Jah, ta võib küll Riigikogus vastu võetud seaduse tagasi saata, aga seda on ajaloo jooksul tehtud 68-69 korda. 11 korda on president kasutanud oma õigust riigikohtu poole pöörduda, millest 10 korda ta küll võitis.
Üldiselt president seda ei kasuta ja samas on hästi palju olukordi, kus Riigikogu on esitanud sama seaduse uuesti muutmata kujul. Seega on ta rohkem Eesti nägu väljapoole. Eestis ka jah, aga rohkem oma kõnede ja visioonidega.
Jõksi puhul mind häiriski, et kas ta ei saanud põhiseadusest hästi aru või läks oma kõnega rappa…
Inge Põlma, Tõnis Tõnisson / fotod: Siim Solman
Loe pikemalt 21. septembri Raplamaa Sõnumitest
