Missugused on Vabariigi Presidendi volitused, see on üsna täpselt kirjas Põhiseaduses. Seadusandlik võim kuulub Riigikogule (PS § 59), Vabariigi President on riigipeana esindusisik (PS § 77), kes oma isiku karisma ja mõtetega, mis rahvast ühendaks, kujundab riigi õhkkonna.
Viimase paarikümne aasta jooksul on ikka ja jälle arvatud, et just rahvas peab valima presidendi. Põhjuseks arvatavasti siiras usk, et ainult rahvas on üheskoos võimeline valima hea presidendi, kes “rahva isana” juhiks riiki õiglases vaimus ega laseks ennast parteidel ära rääkida. Teiseks toetab otsevalimise mõtet usaldamatus kõrgema seadusandja ehk Riigikogu suhtes, milliseks suhtumiseks on alus olemas. Sellest siin edaspidi. Riigikogu ongi suutnud presidendi valida vaid ühel korral, 2011. aastal, kui Toomas Hendrik Ilves valiti tagasi teiseks perioodiks.
Otsevalimine eeldaks Põhiseaduse IV ja V peatüki muutmist, sest rahva poolt valitav president saaks praegusega võrreldes sootuks ulatuslikuma võimumandaadi. See tähendaks, et Eesti loobub parlamentaarsest riigivalitsemisest ja valib presidentaalse tee. Samas on presidendi otsevalimise pooldajad oma tahtmist tõlgendanud ka nii: milleks muuta Põhiseadust, jäägu kõik seal pealegi samaks, ainult et presidenti valigu kogu rahvas. Paraku tekiksid sel juhul seaduse mõttes riived mõlemapoolselt: Riigikogul presidendi suhtes ja vastupidi.
Mu meelest on eestlasele loomuomane, et Eesti on parlamentaarne riik. Eelkäijaks ennevanasti toimunud Raikküla kärajad ja igasugused hõimude nõupidamised. Tõelisuses peaksid riigikodanikud enda valitud Riigikogu saadikute näol ka täna justkui ühiselt juhtima riiki. Kuid sellega on probleem, ja mitte väike. Kõigepealt on risti ees valimisseadus: sina valid küll kindla inimese, aga Riigikogust vahib sulle hiljem vastu… no teate isegi. Teiseks, kuidas teostub parlamentarism meie riigi valitsemises reaalselt? Kas ja kuivõrd need kaks, valitsus ja Riigikogu on järginud, kasutades Lennart Meri väljendust – Põhiseaduse vaimu?
Kas rollid pole hoopis veidras vahetuses – valitsus on seadusandja ja Riigikogu täidesaatev võim? Parim näide on haldusreformi seaduse menetlemine. Kõigepealt väänas valitsus haldusreformi seaduse tegemisel Põhiseadust oma tahte järgi “nii nagu vaja” ehk oblastilikus vaimus. (Viivi Luik “Seitsmendas rahukevades” õhinast majade kokkuvedamisel keskustesse: “Meie vabariigi kolhoosides toimub ulatuslik ettevalmistus kolhoosikeskuste rajamiseks.”) Edasi lõi “tubli” Riigikogu seadusele üks-kaks-kolm kummitempli peale. Nagu tavaliselt toimubki: otsustab valitsuskoalitsioon, täidab Riigikogus olev koalitsioon. Ausameelsele ja juurdlevale Riigikogu liikmele võib selline olukord olla vahel paras piin.
President Ilvese otsuse üle – haldusreformi seadus etteantud kujul välja kuulutada – pole praegu võib-olla viisakas vaielda, ent kunagise Põhiseaduse Assamblee liikmena olin üsna häiritud. Sest minu arvates sõitsid need kolm – valitsus, Riigikogu, president – alguses eraldi, hiljem aga kõik koos ühel meelel üle mitte ainult XIV peatükist (Kohalik omavalitsus), vaid ka II peatükist (Põhiõigused, vabadused ja kohustused). Pean siinkohal silmas § 11, 13 ja 14.
Kui HRS suurvaldade (loe: suurte juhtimiskeskuste) kujul lõplikult teostuks, lõpeb Eesti maakohtades omavalitsemine põhiseaduslikus tähenduses.
Miks? Sest demokraatlikus ühiskonnas ei tohi mistahes piirangud moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, nagu seisab §-s 11. Õigus ja vabadus tähendab seda, mida sõna täht-tähelt ise ette ütleb – õigust ja vabadust otsustada omi asju kohapeal, mitte aga käia “juhtimiskeskusest” tõmmatud nööri mööda. Ka annab Põhiseadus presidendile mitte ainult õiguse, vaid ka kohustuse jälgida, kas Riigikogu poolt vastu võetud seadus vastab Põhiseadusele, kas riigikodaniku vabadused on tagatud või kas tema õigusi on rikutud. Täpsemalt, kas ja kuivõrd toimub riigis õiglane valitsemine.
Haldusreformi teemal aga midagi rõõmsat ka! Riigikogu liige Jüri Adams kirjutas mõni päev tagasi tollest reformist kokkuvõtvalt nii: “Lõpetan siiski optimistlikul noodil: eesti rahvas elab ka selle üle, nagu elati üle kõik nõukogude okupatsiooni käänud.” (Haldusreformi seaduse vaimust, Õhtuleht, 14.09.2016)
Kui peatuda käimasoleval presidendivalimise kampaanial, siis sellisel viisil toimuvat ei ole mina oma silmadega kunagi näinud. Pean silmas kampaania stiili, mis on väljunud eestilikust väärikusest. Moodi on läinud viis ennast ise lakkamatult kiita viisil “mina oleksin parim president” (üks kandidaatidest ei väsi seda iga natukese aja pärast kordamast). Sealsamas kõrval tehakse teine kandidaat maha sellise ägedusega, et maa on must.
Või kuidas suhtuda muidu sümpaatselt kandidaadilt kohtumisel kuuldud lahketesse lubadustesse, mis üldse ei kuulu presidendi võimualasse? Oodanuks hoopiski ideid ja visioone. Kui üks kandidaatidest neid tõepoolest jagabki, siis tabab teda otsekohe turmtuli – see polevat presidendi asi.
Valijamehest kolleeg helistas ja küsis: “Kuule, kas sina saad aru, mis toimub?” – “Nojah… Piiklevad! Mitte niivõrd presidendi ameti pärast. Iga erakond võitleb parema koha eest poliitikamaastikul. Iga tagatoa mees (või naine) aga võitleb oma kandidaadi varjus tegelikult iseenda tuleviku pärast. “Hamlet” on ses mõttes väga tänapäevane teos: “Fortuna kannul sammub sõprus ka, kel kõike küll, ei see jää sõbrata.””
Kolleeg oli natuke aega vait ja lausus siis: “Reformierakond võitleb Reformierakonnaga, misasja?!” – “Eks pärast paistab, mis see endaga kaasa toob. Õhk saab puhtamaks, seda kindlasti.” Sellega meie jutt lõppes.
Aga pärast mõtlesin omaette edasi, et keegi ahjualustest (ilus ja täpne rahvalik mõiste!), keegi neist vist on unustanud, et “me õnn ja tahe käivad eri rada, kõik plaanid saatus käänab kõveraks”. (Jälle Hamlet!)
Valimiskogusse valitud isikuna seadsin endale kohustuse lähtuda häält andes üksnes kategooriast “Kes kõigist kandidaatidest oleks parim Eesti tulevikule?”. Mõiste PARIM peaks olema ja küllap ongi iga valimiskogu liikme meelevald ja mõtlemisvabadus. Õnneks ei kuulu ma ühtegi erakonda ja keda-tuleb-valida käsku parteikontorist, jumalale tänu, ei tule.
Ent valijamees on täna populaarne isik, kõik tahavad kohtuda ja reporterid helistavad: öelge, keda te eelistate, me arvutame kandidaatide taga olevaid hääli kokku. Kui mainin, et ei saa seda kuidagi öelda, sest Põhiseaduse §-s 79 on kirjas, et Vabariigi President valitakse salajasel hääletusel, hüüab küsija: muidugi, teie nimi jääbki saladuseks. Öelge lihtsalt, keda te kandidaatidest eelistate?…
Sirje Endre
