Kes Märjamaa kandis avatud talude päeval talusid külastas, see teab suure tõenäosusega ka huvitava nimega Käki-Tasmuthi talu, mis Loodna ajaloolise kõrtsi kõrvalt algava tee otsas oma rikkaliku elanikkonnaga külastajaid üllatab.
Kui märkasin, et Käki-Tasmuthi talu perenaine on end ühes Facebooki käsitööhuviliste grupis nõeltehnika valdajaks märkinud, võtsin oma südameasjaks just temaga nõeltehnikast juttu teha. Paraku ei olnud sugugi lihtne kätte saada inimest, kes tõenäoliselt suurema osa ajast veedab õues oma talu eest hoolt kandes.
Nii ei jäänud mul muud üle kui istuda autosse ja võtta ette juba tuttav teekond Käki-Tasmuthi tallu. Kui ma neljapäeva pärastlõunal majale lähenesin, ei teadnud ma õigupoolest, kas ma üldse kedagi peale oma territooriumi valvava looma- ning linnupere eest leian. Aga leidsin. Juba eemalt märkasin perenaist õuel istumas. Rõõmsameelne naine, kel nimeks Riina Paisu, ei olnudki teab kui üllatunud minu tuleku eesmärgist ning kutsus meid fotograafiga juba järgmiseks päevaks tagasi.
Jäärakottidest kukrud
Kui perenaine meid sisse kutsus, hakkasid juba eeskojas silma käsitööesemed, mis ootavad endale uusi hoolitsevaid omanikke. Seal oli kõikvõimalikke esemeid – sallid, mütsid, kindad, sokid, küülikunahad ja jäärukotid. Jah, lugesite õigesti, jäärakotid on Riina meisterdanud karvasteks kukruteks. „Midagi ei lähe raisku,“ ütleb Riina selle peale. Riina küll ütleb ise, et tõenäoliselt võib mõni tulihingeline loomakaitsja siin nurgas seistes nina kirtsutada, aga teades, kui suure armastusega see naine oma loomi peab ja kasvatab, ei liigu minus kui loomaarmastajas ükski närv. Veelgi hullem oleks pidada loomi, lasta neil surra vanadusse või haigusesse ja seejärel nad lihtsalt utiliseerida.
Stina Andok / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 5. oktoobri Raplamaa Sõnumitest
