Rapla kalmistul, üsna kabelitee alguses, on kaks puhkepaika, millel on õnne olnud, kui pidada silmas vahepealse okupatsiooniaja mäletamise keeldu ja mälestiste lõhkumise tava. Üks neist, see, mis jääb väravast tulijale paremat kätt, on ühishaud, kuhu 75 aastat tagasi 30. augustil sängitati igavesele unele viimase saja aasta ühe kõige kohutavama suve ohvrid. Seal puhkab kutselisi sõjaväelasi, lihtsaid talumehi, käsitöölisi, süütuid koolipoisse…
On tõesti pisukene ime, et ühishaud, kuhu maeti venelaste või nende käsilaste poolt tapetute maised kehad, elas suhtelises rahus üle okupatsiooniaastad, mil „puhta“ ideoloogia valvurid jälgisid kiivalt kõiki märke, mis võisid meenutada lühikest iseseisvuse aega ja oma riiki, mille kaitseks anastajate vastu oli surma mindud.
See rohtu kasvanud, kuid siiski mitte päris hooleta jäetud matmispaik, mis võis neile, kes kuulata tahtsid, mõndagi jutustada, oli kummalisel kombel ideoloogiliste valvurite vaatealast justkui välja jäänud. Oli see juhus? Või loodeti algusest peale, et küll aastad kustutavad mälestuse ja siluvad kannatuste valu, kui neist ei räägita?
Sinnapoole need asjad tegelikult ju liikusidki – mida aasta edasi, seda vähem oli neid, kes kabelitee äärde ühisele platsile maetutest midagi teadis. Nimedki ei kõnetanud enam järeltulijaid, surma põhjusest rääkimata. Ainult kellegi Hirvelaane nimi liikus visalt ikka veel suust suhu, kuigi päris täpselt ei osatud seletada, kes ta niisugune oli olnud, kust tuli ja miks pidi ta just siin oma viimast und puhkama.
Teine ohtlikud ajad tervena üle elanud mälestusmärk asub peaaegu Hirvelaane kääpa naabruses – sellest vasakut kätt üle tee seisab uhkelt üks obelisk, millel kirjalik viide Vabadussõjale. Ehk eksitas sealt leitav saksapärane nimi, mille järgi võinuks matmispaika kuidagi mõisnikega siduda?
Kiri ütleb, et seal puhkab keegi Georg Zimmermann
See Zimmermann ongi üks võõras mees Rapla kalmistul. Me teame temast üsna vähe, küll siiski nii palju, et võime kinnitada: vaatamata võõrapärasele nimele, oli tegemist täiesti puhta eestlasega, kes sündis 25. märtsil 1874 Tartumaal Vaimastvere vallas Metsmusta külas ja kirikukirja kanti sel puhul nimeks Jürri Pusep.
Tema isa Mihkel Pusep pidi olema jõukas mees, kes on millalgi, arvata võib, et eelmise sajandi esimesel kümnendil, omandanud Harjumaal Rapla vallas Kodila mõisa. Kas siis või natukene varem on kogu pere vahetanud eestipärase perenime Puusepp saksapärase Zimmermanni vastu, mõned, nagu näeme, on ka matsirahva eesnimed peenematega asendanud. Aga see ei ole neist veel automaatselt sakslasi teinud.
Ei ole ühtegi märki, mis võiks kinnitada, et Georg Zimmermann on kunagi Kodilas elanud. Küll on seda paika oma koduks pidanud tema vanemad ja vend Gustav, kes isa Mihkli surma järel 1922. aastal mõisa valitsemise enda kätte võttis. Gustav lahkus siit ilmast 7. novembril 1942 asumisele saadetuna Siberis Kirovi oblastis Verhošižemjes. Selline saatus siis…
Georg Zimmermann on lõpetanud Tartu gümnaasiumi ja siis 1915. aastal Gattšina lipnike kooli. Maailmasõjast võttis ta osa 429. Riia polgu koosseisus. 21. novembril 1918 tuli leitnant (1917. aastast) Zimmermann Eestisse ja määrati Pärnu Kaitseliidu ülemaks. Vabadussõjas oli ta 3. jalaväerügemendi kompaniiülem. Langes 2. juulil 1919 Lätis lahingus Kurtenhofi (Kurtu) raudteejaama lähistel. Alguses maeti ta Salaspilsi (Kirchholmi), kuu aega hiljem on isa toonud poja säilmed Eestisse, Rapla kalmistule.
Seoses kangelasliku võitlusega Kurtenhofi raudteejaama pärast, annetati Georg Zimmermannile postuumselt Vabaduse Risti II liigi 3. järk.
Muide, 21. novembril 1917 autasustati leitnant Georg Zimmermanni Georgi mõõgaga selle eest, et ta 9. juulil 1917 lahingus Malovodõ küla juures viis oma roodu rünnakule ja lõi vaenlase välja nende positsioonidelt. Rünnaku käigus võeti vangi 144 sakslast.
Vaat niisugune mees oli Georg Zimmermann ehk Jüri Puusepp.
Hans Hirvelaan võinuks olla ka tegelikult Rapla valla kodanik
Hirvelaanest teame natukene rohkem. Näiteks seda, et selle nime sai ta endale alles 1935. aastal. Sinnani kandis Hans Ingermanni perekonnanime.
Tõnis Tõnisson / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 12. oktoobri Raplamaa Sõnumitest
