Kui linnainimestest riigijuhid räägivad maaelust, ütlevad nad, et traditsiooniline talupidamine on väljasurev nähtus ja maal tuleb arendada teistsugust ettevõtlust. Samas öeldakse, et just väikesed peretalud kindlustavad toidujulgeoleku.
Raplamaa on traditsiooniliselt olnud põllumajandusmaakond. Siin on suuri põllumajandusettevõtteid ja on talusid. Et talupidamine on siinkandis vaatamata kõigele elujõuline, selle kinnituseks on ka see, et ettevõtjate iga-aastasel tunnustamisel antakse välja auhinda Tubli Talu.
Talupidamisest rääkisid Raplamaa Sõnumite toimetuses Kehtna vallas Saksa külas asuva Lepiku Farm OÜ omanik Kaupo Kauri (Tubli Talu 2007) ning Rapla vallas Raka külas asuva Sunda talu pererahvas Üllar ja Marge Müts. Nende sõnul on talupidajate suurim mure hoopis tööjõupuudus.
Kauri: Mina olen puhtalt piimakarjakasvataja, teravilja peale põhisööda (silo) ei kasvata.
Mul on põlistalukoht, oma vanavanemate talu, kus meie pere on kogu aeg sees elanud. Pole vahepeal käest ära käinud. Kui tuli uus Eesti, sai need väikesed maavaldused tagasi ja suure hurraaga uuesti pihta hakata. Lootused olid kõrged. Praktiliselt igas talus oli siis ikka lehm või kaks, seapõrsas, mõni lammas… Oli lootus, et ilus Eesti aeg tuleb tagasi, igal pool õitsevad pisikesed talukesed. Aga need lootused kustusid üsna kiiresti. Enamik, kes tol ajal alustas, ei ole enam ammu tootjana kirjas. Elu reaalsus on teinud oma korrektuurid.
Üllar M: Meie kari on ka põlistalust. Oleme läbi vene aja Sunda talu pidanud. Peres võis üks lehm olla ja niimoodi ta järjest läks. Nüüd oleme piimakarjakasvatajad. Kasvatasime teravilja ka, aga sel aastal vist lõpetame. Ei jõua kõike vajalikku tehnikat osta.
Marge M: Kasvatame ainult enda loomadele. See on täpselt selline kogus, et tehnikat ei jõua osta. Hea on, kui naaber appi tuleb
Kui võimalik on tänastes oludes talupidamine?
Kauri: Ikka on võimalik, kui hästi tahta. Aga keeruline ta kindlasti on. Tänapäeval on ikka kõvasti tahet vaja, et sellise asjaga tegeleda.
Marge M: Kui räägime talupidamisest, siis Lätis on võimalikud ka päris väikesed, 50 lehmaga talud. Eestis see ei ole võimalik.
Kauri: Meil on kindlasti ka erandeid, aga siis pead ise oma toormest midagi tegema, selle kuidagi väärindama. Siis on võimalik ka väiksemate kogustega ära majandada.
Üllar M: Talupidamine on eluviis.
Kauri: Kui rääkida klassikalisest peretalust, siis on see eluviis. Sisuliselt elad ja töötad ju sama koha peal. Kui see on arenenud äriühinguks või suurtootmiseks, siis on seal üldjuhul palgatöölised ja olukord natuke teine.
Üllar M: Ühistus ei ole tootmine oma õue peal. Kui tahad tootmise maha müüa, siis ühistuga on hea lihtne – müüd maha ja välismaalased ostavad ära. Talupidajana sa oma õue pealt seda farmi maha ei müü.
Kauri (naerab): See on keeruline jah, sest müüd siis koos farmiga oma kodu ka maha. Kui sul ongi tootmine sisuliselt oma õue peal, siis on sellest väga keeruline loobuda, isegi kui oleks tahtmist. See oleks puhtfüüsiliselt ka raske, sest sisuliselt peab ise ära kolima.
Esiisade loodud talu, see ka kohustab…
Kauri: On neid ka, kes on alustanud praktiliselt nullist. Praegu küll sellist situatsiooni ette ei kujuta, et mõni mees tühjal kohal peretalu püsti paneb. Täna ei ole see vist enam võimalik.
Üllar M: Üldiselt on nii, et kui keegi lõpetab, siis uuesti ei alusta.
Marge M: See on aastatepikkune töö, ei ole nii, et täna mõtlen ja homme alustan. Kingsepp või õmbleja võib nii mõelda, mitte talupidaja.
Kauri (naerdes): Jah, selleks pead olema ropprikas või püstihull ja ennast lõhki laenama.
See on positiivne, et teie siiamaani kestate.
Kauri: Kahjuks on meid vähe järele jäänud.
Marge M: Euroopa direktiivid panevad sulle ette kaks varianti: kas lõpetad või investeerid.
Kauri: Üks asi on see, aga reaalmajandus sunnib samuti takka. Kui arengus seisma jääd, siis kipud tasapisi hääbuma.
Üllar M: Kui ei oleks headel aegadel investeerinud, siis, arvan, oleksime lõpetanud.
Kauri: Praegusel ajal oleks lõpetamine kallim kui selles kehvas olukorras edasi toota. Müüd loomad ja tehnika maha, aga laut ja laenud jäävad ikka, neid ei võta keegi sult ära. Peab perspektiiviga vaatama, lootma, et midagi läheb paremaks. Nüüd on natuke paremaks läinud, piimahind on viimastel kuudel tõusma hakanud. See annab tunda.
Marge M: Auku saab ikka lappida tükk aega veel.
Aga mina näen seda, et lapsed, kes talus kasvavad, ei kipu nii lihtsalt linna. Käivad oma ringi ära ja ma arvan, et nad tulevad tagasi maale elama. Kui nad seda tööd ka edasi ei tee, siis on nad elukeskkonna hoidjad.
Nad on olnud maast madalast selle juures, tööd teinud, sedasi tekib side ja soov jätkata.
Marge M: Ehk jah. Aga nüüd näengi seda probleemi, et kus kasvavad need, kes seda tööd tulevikus teevad. Ühistus on palgatööjõud. Meil on ka probleem, paneme kuulutuse üles, aga keegi ei tule. Lüpsja amet on muutunud selliseks… Tegelikult on see hästi vastutusrikas töö.
Üllar M: Kogu aeg mõtleme, kuidas inimestes selle ameti vastu huvi tekiks.
Kauri: Päris ilma abijõuta enam hakkama ei saa jah. Mul on karjas 100 lüpsilehma, noorkarjaga kokku 186 looma. Töövõtjaid on 3. Aga mul noorik käib väljapoole ka tööle, pakub seemendusteenust. Varem ta tegeles FIE-na, nüüd pakub teenust läbi osaühingu. Sellistest inimestest on samuti põud, kes seda tööd teevad.
Üllar M: Meil on 50 lüpsilehma, kogu kari enam-vähem 100 looma.
Marge M: Meil ei ole praegu kedagi abiks. Oli üks, aga tema läks pensionile. Oleme külavahel küsinud, aga kedagi pole. Samas inimesele endale on parem, kui tal on lähedale käia. Järvakandist helistati, aga kuidas ta sealt tuleb? Autot ega juhiluba tal ei olnud. Kui ise teda autoga sõidutada, siis ei ole endal vaba päeva.
Kauri: Kaadriprobleemiga maadlevad nii väiksed kui ka suured. Vahet ei ole. See tööjõuprobleem on kogu majanduse probleem. Eks paljuski on ka inimeste ootused sissetulekute suhtes ülepaisutatud. See hakkab kindlasti asja mõjutama. Eesti keskmist ei suuda ma maksta, aga selles mõttes olen õnnelikumas seisus, et inimesed on olnud väga pikka aega töö
Inge Põlma, Tõnis Tõnisson / fotod: Juulija Rüsse
Loe pikemalt 16. novembri Raplamaa Sõnumitest
