2016. aasta sügis kujunes Eesti avalikus elus muudatuste ajaks. Meil on uus president ja uus valitsus koos uute suundadega, ent üks protsess on veel käimas, mis tõotab Eesti elu muuta eesolevateks aastakümneteks.
Eelmine valitsus lükkas veerema haldusterritoriaalse reformi, mis järgmise aasta kohalike omavalitsuste valimiste ajaks joonistab ümber Eesti valdade ja maakondade piirid. Juba vähem kui aasta pärast on meie kodumaa sisepiirid märgatavalt muutunud. Küll aga on nende piiride täpne kuju tekitanud arutelude käigus erimeelsusi ja kohati vastuolusid.
Haldusreformi tulevikku suunatud ja õnnestunud läbiviimine on üks Eesti riigi ees seisvaid väljakutseid. Lõpule tuleb see viia lähima aasta jooksul, kuid midagi kerget ei paista. Pigem on seis praegu veel segane. Võtame Saaremaa. Seal on haldusreformi rahvaküsitlus toimunud. Väga suure aktiivsusega see siiski ei hiilanud. Pigem jäi osalusprotsent lausa piinlikult madalaks. Näiteks Kuressaares käis novembri alguses hääletamas kõigest 2,4 protsenti hääleõiguslikest linnakodanikest. Terve Saaremaa peale oli see number mõnevõrra suurem, kuid jäi kindlasti alla kahekümne.
Küsimus, millele rahvaküsitluse käigus vastust otsiti, kõlas nii: kas Saaremaa 11 omavalitsust peaksid omavahel ühinema. Enamik küsitluses osalenuid vastas sellele “Jah”. Neljapäeval, 1. detsembril kirjutasid Kuressaare raekojas Saaremaa valla ühinemislepingule alla Saare maakonna 11 valla vanemad ja volikogu esimehed. Ühendvallaga ei ühinenud Pöide ja Muhu.
Kes seda teemat lähemalt jälgib, võib tõdeda, et ees on põnev aeg ja huvitavad lahendused kõikjal Eestis. Üks on selge – alates 2017. aasta sügisest joonistatakse maakaartidel meie kodumaa valdade ja kohati ka maakondade piirid teisiti kui praegu. Väljakutsed ja mured on ikka Eesti riigiga kaasas käinud ja käivad ka edaspidi. Muudmoodi ei ole muutuvas maailmas võimalik. Aga hea on, et meie jaoks käivad nad kaasas Eesti riigiga. Oma riigiga.
Kindlasti olete kuulnud seda vana mõistujuttu, et kui Jumal valmistas maailma ja voolis sinna elama savist inimese, jäi tal tükk savi üle. Looja küsis inimese käest: “Mida sa tahad, et ma sulle sellest savitükist valmistan?” Inimene vastas: “Õnn, Jumal, valmista mulle sellest õnn.” Jumal jäi hetkeks mõttesse. Siis võttis ta selle tüki savi ja ulatas inimesele.
Siin me nüüd oleme. Igaüks oma savitükiga, et voolida sellest iseenda õnn. Kasutada tuleb seda arukalt. Kokku võiks kõigest sellest valmida meie riigi õnn.
Kindlameelsed, intelligentsed ja julged kodanikud on aluseks, et riik tuleks oma väljakutsetega toime. Tundub, et päris jänni ei ole me nendega veel jäänud. Silmapiiril terendab number 100, mis tähistab 2018. aasta veebruaris Eesti vanust. Mida kõike pole meie rahvas selle ning tegelikult palju pikema aja jooksul üle elanud. Kui meie esivanemad elasid üle võõrvõimud, kes püüdsid, nui neljaks, meile omast ajalootaju ümber keerata, siis ehk saame meiegi hakkama oma väljakutsetega.
Siim Jõgis / foto: Siim Solman
