Õnneks on mind juba väiksest peale õpetatud hammaste eest hoolitsema ja seetõttu olen vaid vähestel kordadel vajanud hambaarstide abi. Nii ongi mul pigem tugevad, terved hambad ja rahakotile jäänud hing sisse. Nüüd aga saan kõikide aastate eest tagasi.
Erinevate inimestega erinevatel teemadel suheldes on ikka hambaravi jutuks tulnud. Kuulen ja imestan, mis summad inimestel lähevad hammaste ravile. Iga väiksema külastuse eest makstakse juba kuuskümmend eurot, rääkimata suurematest, töömahukamatest visiitidest. Lisaks sellele, et mind on õnnistatud tugevate ja tervete hammastega, on mul vedanud hea hambaarstiga, keda saan usaldada, kellelt saan tuge ja kelle kohta saab kindlalt väita, et raha ei ole tema prioriteet.
Jah, ma tõesti ei tea, kui palju reaalselt hambaarstil kulub raha ühe või teise protseduuri tegemiseks. Võib-olla on tõesti need hinnad õigustatud, kuid lihtsalt tohutult kahju on inimestest, kes ei saa endale isegi nii elementaarset asja nagu hambaravi lubada.
Alustan endast. Viie aasta eest, mil hambaravi muutus minu jaoks tasuliseks, ei ole ma kuni siiani tõesti pidanud palju raha hambaravi alla matma. Just täpselt, kuni siiani. Tuleb välja, et väiksena, kui külastasin hoopis teist hambaarsti, jäeti minu puhul tegemata üks väga oluline töö – alumise huulekida lõikamine. Kuni möödunud aastani ei teadnud ma sellest midagi, kuid ühel hetkel hakkas huulekida paljaks hõõruma ühe alumise hamba iget. Hambaarsti juurest saadeti mind esimesele lõikusele. Sellele, mis lapsena tegemata oli jäänud. Umbes kümme minutit kabinetis ja seitsekümmend eurot.
Ajasin küll korraks silmad suureks, kuid leppisin teadmisega, et vähemalt saab korda. Aga vot tutkit, nagu öeldakse. Aasta möödus ja midagi ei olnud muutunud. Viga on küll täiesti nähtamatu, kuid kordasaamine vajalik, et hammas suus püsiks. Nüüd tuleb minna järgmisele operatsioonile, mille hinnaks ligi nelisada eurot. Täiesti uskumatu! See on rohkem, kui mõni inimene üldse kuus palka saab.
Roald Johannsoni saade hambututest inimestest näitas väga selgelt, kuidas tühi suu tekitab surnud ringi. Hambutuid tööle ei võeta, hambaid korda aga teha ei saa, sest tööd ei ole. Eks loomulikult tuleb juba väikesest peale ise olla hoolas ja korralikult oma hammaste eest hoolitseda, kuid võib juhtuda, et kõigil lastel ei ole inimest, kes neid teadmisi jagaks. Siis võibki sattuda täiskasvanuna olukorda, kus ollakse omadega puntras.
Riik on vastu võtnud otsuse hakata toetama hambaravi 30-eurose hüvitisega aastas. Tore, kuid nagu Postimehe terviselisas Saaremaa hambaarstid on öelnud, piisab 30 eurost vaid selleks, et hambaid kord aastas kontrollida, kuid hambaaukude parandamiseks sellest summast ei piisa. Hambaarst Liina Kaar ütles, et selleks, et hambaravi vajavad inimesed ka tegelikult arstile jõuaks, peaks hüvitis olema piisavalt suur hambaaukude lappimiseks, näiteks 100 eurot aastas inimese kohta.
Toetan seda seisukohta ning leian, et tegelikkuses oleks ikka vinge küll, kui hammaste ravi jaoks oleks eraldi meede või programm, mis aitaks aastas kasvõi 5-10 inimesel oma suu korda saada. Tööturule meil ju inimesi ometi vaja on?! Tõesti on kahju vaadata neid, kes unistavad pealtnäha nii lihtsast igapäevaasjast: saada hambad suhu, et leida töö, ning sellest, et lihtsalt naeratada.
Mariliis Vest / foto: Siim Solman
