Meie omasid rünnatakse. Poliitiline ringkaitse on taas kord positsioonidele seatud ja suurerakondade parimad pojad ning tütred pandud seisma erakondlike väärtuste eest. Mille eest siis seekord võideldakse?
Vabaerakond, va reetur, on hakanud kultiveerima ideed, et osa erakondadele mõeldud rahast võiks jaotada hoopistükkis valimisliitudele. Siinkohal tunnetab iga õige parteilane kohe ära, kui keegi võõras tahab oma karvast kätt tema rahakotti pista. Seda ei või ometi lubada: „Käed eemale minu mammonast!“ Jumala eest, soov saada osake sellest, mis senini seadusega kindlalt mulle kuulunud, tuleb juba eos tappa. Muidu hakkab see hull mõte veel vilja kandma ja tehaksegi rahakott veidike õhemaks.
Nii ongi suuremad erakonnad, vähemalt kolm neist, hoogsasti oma mammona kaitsele viskunud. Põhjendused muidu ikka samad, mis varemgi kõlanud. Vahest ainult IRL-i esindaja Kalle Muuli on suutnud välja tulla millegi uudsega: „Vabaerakonna taotlus pidada maksumaksja raha eest üleval ka valimisliite lehkab Muuli arvates vänge poliitilise korruptsiooni järele, sest lähtub Vabaerakonna omakasust. Nimelt on Vabaerakond Muuli selgitusel lubanud kohalikel valimistel osaleda ainult valimisliitude kaudu ja seetõttu läheks suur osa valimisliitudele antavast rahast Vabaerakonna tasku.“ (Postimees 16.01.2017.a.)
Ma ei ole ikka hästi aru saanud, misasi see on, mis muidu tarkadele inimestele tihtipeale pähe lööb, et nad pärast Riigikokku saamist varsti suht rumalat juttu ajama hakkavad. Hea Kalle Muuli, vaatame natukene faktidele otsa.
1. Erinevates valimisliitudes on väga suure tõenäosusega kõikide erakondade esindajaid, mitte ainult Vabaerakonnast.
2. Usun, et näiteks Raplamaal kandideerib erinevates valimisliitudes kokku üleüldse ca 5-7 EVA-ga seotud inimest. No heal juhul mõni rohkem.
3. Riigi eelarvest eraldatud osa ei ole ju mõeldud üksikutele liikmetele, vaid ikka kogu valimisliidule tema tegevuse toetamiseks.
4. Raha kantaks ikka otse valimisliitude arvele, Vabaerakond ei hakka seda vahendama.
Huvi pärast ka, millistest summadest me üleüldse räägime. Erakonnad saavad aastas riigieelarvest ca 6 miljonit eurot. Jüri Adamsi mõtte kohaselt võiksid valimisliidud saada 2 eurot iga valimistel saadud hääle kohta aastas. Rapla Vallakodanike Liit võitis 2013. aasta KOV-i valimised Rapla vallas. Kogusime 1492 häält. Seega saaksime aastas 2984 eurot. Kena raha, aga rikkaks sellega ei saa. Ühe lehe väljaandmine, mis jõuab tasuta kõikidesse postkastidesse, läheb maksma ca 1400 eurot. Oleme siiani püüdnud vähemalt kord aastas oma teataja ikka ilmutada ja seni teinud seda ainult oma vahenditega. Igatahes oleks see 2984 eurot aastas meile tegutsemisel suureks abiks.
Reformierakonna suhtumine valimisliitudesse on alati olnud küüniline ja polegi siis mingi ime kuulda nende esindaja Valdo Randpere suust märkust: „Kui tahate poliitikas kaasa lüüa, looge erakond ja siis tulge süsteemi sisse.“ (Aktuaalne Kaamera 15.01.2017. a.) Nende jaoks ongi nii, et erakond, see on võim ja võim, see on erakond. Ja pole mingit vahet, kas on tegemist riikliku või kohaliku tasandiga. Ei mõista nad, et omavalitsus, see on rohkem kommunaalpoliitika, kus erinevad maailmavaated ei oma nii suurt tähtsust.
Pole mingisugust vajadust tõtata parteid tegema selleks, et saaks kaasa rääkida kohaliku tasandi lasteaia või kooli tuleviku üle. Reformierakonna jaoks on valimisliidud alati olnud pinnuks silmas ja soov neid kaotada pole kuhugi kadunud. Ei saa nad siiani aru kogukondade olemusest ja kohaliku tasandi kaasarääkimise vajadusest.
Kadri Simson Keskerakonnast kasutab ikka veel vana ja äraleierdatud retoorikat: „Valimisliitudel pole kohustust kanda järjepidevust. Valimisliit, kes osales KOV-i valimistel 2013, ei tule sellises variandis 2017.“ (Aktuaalne Kaamera 15.01.2017. a.) Huvitav, millele tema väited tuginevad?
Tegelikkus on ju hoopis teine. Valimisliidud osalevad valimistel ja vastutavad oma tegemiste ja toimetamiste eest kohalikul tasandil samavõrra kui erakonnad.
Need on ju meie elanikud, kellele peame otsa vaatama ja oma otsuseid põhjendama. Need inimesed, kes löövad mõnes valimisliidus kaasa, ei saa lihtsalt ära kaduda, kui mõni neist just ära ei koli. Ka parteid haihtuvad. Meenutame kasvõi vägagi populaarseid Maarahva Erakonda ja Koonderakonda, kes omal ajal kohalikel valimistel kandideerisid, aga tänaseks oma tegevuse lõpetanud. Kus siin on need järjepidevus ja vastutus?
Ikka veel toimub see vastandamine – erakond versus valimisliit. Võiks juba ükskord aru saada, et tegelikult ajame me ühte asja, erakonnad riiklikul ja valimisliidud kohalikul tasandil ja mõlemad on olulised. Eesmärgiks peaks olema ikka koostöö. Paraku näeme taas, kuidas peenraha eest ollakse valmis kohaliku tasandi aktiivsust maha tampima. Täna on vaid Vabaerakond see julge, kes asunud avalikult toetama valimisliite.
Alar Mutli, Rapla Vallakodanike Liit, Eesti Vabaerakond
