Hasarti tekitab seinamaalingute restaureerimine

Kuna mõisad ja nende taastamise teema on püsivalt päevakorral, otsustasime rääkida inimesega, kes puutub restaureerimisega pidevalt kokku. Kaisa Milsaar (26) on õppinud seinamaalingute konserveerimist ja restaureerimist. Ta leiab, et eks sellise alaga tegelemine mingi kiiks on, normaalne inimene seda ei teeks.

Kaisa lapsepõlverajad asuvad Raplas, siin on ta kuni üliõpilase elu alguseni elanud ja koolis käinud. Suved möödusid küll vanavanemate juures kas Märjamaal või Kilingi-Nõmmes. Rapla ühisgümnaasiumist viis haridustee teda Tartu kõrgemasse kunstikooli, õppima seinamaalingute konserveerimise eriala.
Kust tuli teadmine, mida pärast gümnaasiumit õppima minna? “See tuli kuidagi väga hägusalt, põhikooli lõpus hakkasin rohkem joonistama. Gümnaasiumi ajal läksin Marje Berlokko juurde õppima. Teadsin, et tahan Tartusse õppima minna ja hägune mõte oli, et tahaks Tartu kõrgemasse kunstikooli. Ega mingit kindlamat eesmärki polnud. Sisseastumiskatsed said läbi ja teadsin, et kui sinna lähen, ei taha ma lihtsalt maalikunsti õppida. See oleks pigem hobi, parem siis restaureerimist, tundus huvitav,” rääkis Milsaar.
“Väga head ettekujutust polnud, mida see ala kujutab, lugesin küll, aga objektil olemine ja sellega tegelemine on hoopis teine asi. Avastasin, et see on huvitav teema. 2009. aastal alustasin ja lõpetasin 2014. Võtsin vahepeal ühe aasta akadeemilist, kuna olin Erasmusega pool aastat Belgias Antwerpenis. Ja ülejäänud pool aastat töötasin ja võtsin Tartu Ülikoolist loenguid.”

Süsteemi õppimine

Tartu kõrgemal kunstikoolil olid tol ajal lepingud kolme kooliga, kuhu Erasmuse programmiga õppima sai minna. Koha valik Kaisa jaoks keeruline polnud. “Oli Soome, aga miks ma läheks kuhugi, kus on külmem? Leedu – peaaegu kodus, onju. Ja siis Belgia tundus õige.” Seal asuvad gooti kirikud, millest Kaisa juba varem vaimustus. Nii et otsus oli tehtud.
Kuu enne sõitu olid aga Kaisa emotsioonid pidevas muutumises. Vaimustusest “see on parim mõte üldse” kuni ahastuseni “mille paganaga ma ometi hakkama olen saanud”. Õnneks olid tal hästi toredad kursaõed, kes võtsid ta Belgias oma tiiva alla ja aitasid aru saada, kui keeleliselt mõni asi segaseks jäi. Kui inglise ja saksa keelt osata, saab Kaisa sõnul Belgias hakkama küll.
Seda aega Belgias peab Kaisa väga väärtuslikuks. “Sain aru, et mul on küll kõik teadmised olemas, mis näiteks materjaliõpetuses õpetati, kuid süsteem puudus peas. Pärast seda sain aru, mis see restaureerimine tegelikult endast kujutab.”

Helerin Väronen / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 1. veebruari Raplamaa Sõnumitest