Riigikogu kantselei teatas, et on alanud konkurss, milline mälestusmärk püstitada Toompea lossi kõrvale Komandandi aeda riigi 100. sünnipäevaks.
T. Velliste ja sõbrad ütlevad, et õige oleks sinna panna Konstantin Pätsi kuju. Mõned on sellele vihaselt vastu. Kolmandad arvavad, et riigi loojaid oli rohkem kui Päts ja soovitavad memoriaali mahutada teisigi Eesti riigimehi algusaastatest. Elan sellele asjale kaasa ning tahan oma kodanikuarvamuse esitada.
President Pätsi elu oli vastuoluline. Eesti Vabariigi mõtte kujundamisel ja väljakuulutamisel oli ta kindel käilakuju. Põnevalt on seda kirjeldanud Martti Turtola raamatus „President Konstantin Päts: Eesti ja Soome teed”. Pätsi kõne 1918. aasta sügisel Eesti Maapäeva koosolekul Estonia teatris, kus ta kutsus üles astuma vastu enamlastele ja mitte pidama läbirääkimisi kommunistidega, pani aluse Vabadussõjale. Mis lõppes võidukalt.
20. aastatel täitis ta üliolulisi riiklikke ametiposte ja parteilisi ülesandeid riigi rakendamisel ja arendamisel. Nende üleslugemine võtaks terve veeru.
Kuid on ka teine Päts. Keerulises poliitilises võitluses ei leidnud ta 30. aastatel muud väljapääsu kui demokraatia ahendamine, poliitiliste vastaste tegevuse piiramine ja lõpuks Riigikogu tasalülitamine. Üha enam sai ilmsiks Pätsi autoritaarsus, usk oma ilmeksimatusse ja soosiv suhtumine oma isiku ülistamisse.
Halvim juhtus aga otsustavatel hetkedel, siis, kui riigi saatus oli sisuliselt otsustatud, mil sai veel teha viimased sammud tuleviku jaoks. Päts oli kui halvatud Kadrioru lossis ja ei suutnud enam midagi vajalikku ette võtta. Oli ju võimalus määrata isik, kes oleks veel läände pääsenud ja esindanud Eestit kui riiki ametlike volitustega. Tal oli võimalus jätta kirjalik seletus riigi seadusetu ja julma ülevõtmise kohta. Isegi pagemine tuli veel kõne alla. Seda tegi Leedu president.
Ja ma olen mõelnud, et kui keegi pürib presidendiks, siis peab ta olema nii otsusekindel, et äärmise vajaduse korral kuuli pähe laseb. Paraku, Pätsi lohistati vene vanglates ja vaimuhaiglates kuni surmani.
Ometi, Päts väärib andestust. Ja seda sellepärast, et kogu okupatsiooni ajal ei teadnud me oma riigi ajaloo kohta paljusid fakte. Meil oli kujutlus, et see oli üks ilus aeg, ja elu läks üha paremaks. Mäletan oma vanemate juttu, kui kena oli elu talus 30. aastail, ploome ja õunu oli nii palju, et neid jätkus sigadelegi. Poisikesele jäi see meelde. Kõik need ideaalsed mälestused ja meenutused kinnitasid usku Eesti riiki. Lootust, et ehk saame selle veel kunagi tagasi. Laulsime ikka ja jälle „…ja Päts on president”. Kui me oleksime teadnud Eesti aja parteidevahelisest kukepoksist, reetmistest ja korruptsioonist, pankrottidest ja suusulgemistest, oleksime ehk olnud pessimistlikumad taasiseseisvuse võimalikkuses.
See, mida reaalne president Päts ei teinud oma võimu viimasel perioodil, tegi müütiline Päts sõjajärgsel okupatsiooniajal virtuaalselt.
Olen päri Tõnu Virve arvamusega (EPL, 5.01.2017), et tegelikult on Eesti riigi sünd paljude ajalooliste isikute pingutuste tulemus. Võib-olla siis nii, et loodaval memoriaalil oleks Päästekomitee mehed Päts, Vilms, Konik, veel silmapaistvaid tegelasi ja poliitikuid ja kindlasti nimedega Vabadussõja vabatahtlikud koolipoisid, diplomaadid ja teised sangarid, kes riigi lõplikult kinnistasid. Miks mitte 100 nime (mitte kuju ega bareljeefi)?
Ühinen ka Raul Rebase seisukohaga vabariigi presidendi auraha asjus (PM, 11.01.2017), mille venelased ära varastasid ja enam tagasi ei anna. Aitab mangumisest. Oleme väärikad ja uhked, et meil on riik, president ja uus ametiraha.
Märt Kubo
