Reedel külastas Raplat sotsiaalkaitseminister Kaia Iva, et kohtuda siinsete omavalitsusjuhtidega ja tutvuda hoolekandeasutustega maakonnas.
Minister käis Pahklas Camphillis ja rääkis nähtu kohta: „Nemad on tuntud oma headuses. Neil on hästi rikkalik tegevuste pool, mida nad pakuvad oma klientidele. See on see, mida me praegu erihoolekande reformiga tahame üle kogu Eesti teha: suured, ühiselamutüüpi hoolekandeasutused reorganiseerida väiksemateks kompaktseteks üksusteks. Ühest küljest on hoolduskoormus väiksem, raha kulub sinna vähem ja inimesel on ka väärikam selliselt elada.“
Ministri päevaplaani mahtus ka intervjuu Raplamaa Sõnumite toimetuses.
AS-i Hoolekandeteenused pressiesindaja on selgitanud, et Raplasse tuleb eraldi hoone ning lisaks luuakse uusi teenusekohti korteritesse. Mõte, et naabriks tuleb psüühilise erivajadusega inimene, võib tekitada inimestes aga vastumeelsust.
Kaia Iva: Selline võõristus on täiesti tavapärane. Miks meil ei ole näiteks Tallinnas üldse erihoolekande kohti? Peaaegu kolmandik Eesti elanikkonnast elab seal. See on nõukogude aja jäänuk, et meil ei olegi puudega inimesi ning nad viidigi metsade taha, et oleks silma alt ära ja mitte inimeste keskel.
Need inimesed vajavad samamoodi tavalist keskkonda. Nad peaksid samamoodi saama käia kohvikus, kontserdil, kinos ja päevakeskuses. Paljud neist on võimelised tegema tööd, kui neid juhendada. Kui inimesed harjuvad nendega ära, näevad, et nad ei tee midagi kurja, on ainult natuke teistsugused, siis tuleb see kogu ühiskonnale kasuks.
Näiteks Kohilas. Kui lapsed käivad Camphillis esinemas või toimetavad nendega koos, siis saavad nad juba maast ja madalast aru, et see ongi üks osa meie elust. Meie endiga või meie lähedastega võib juhtuda midagi sellist ja me võime olla samasuguses olukorras. Väärikus peaks olema kõigile tagatud. Väga paljudes omavalitsustes ollakse seisukohal, et jah, võiksime koha leida küll, aga võimalikult kaugele, kusagile puude taha.
Kas sotsiaalkaitseministri ametikoht on justkui loomulik jätk, arvestades teie varasemat töökogemust?
Türi linnapeana sain hoolekande valdkonnaga lähemalt tuttavaks. Türilt oli hea alustada sellepärast, et mitmed teenused olid meil paremini arendatud kui mujal Eestis. Oli meil päevakeskus, praeguses mõttes siis erihoolekande klientide jaoks, psüühikahäirega inimestele. Sügava ja raske puudega lastele oli olemas õppeasutus. Invatransport oli, millega praegugi paljud omavalitsused maadlevad. Kui mitmed aastad tagasi hakkas AS Hoolekandeteenused Türile rajama väiksemaid hoolekandeasutusi, oli ka inimesi, kes küsisid, mis sellega kaasneb, aga inimesed on ära harjunud.
Mõned aastad tagasi aitasin kaasa MTÜ Igale Lapsele Pere loomisele, mis tegeleb lastega, kelle vanematel on hooldusõigust piiratud. Riigikogu ajal olin sellele MTÜ-le toeks.
Selle aasta jooksul valmistame ette kogu asendushooldust omavalitsustele üle andma. Jätaksime omavalitsustele valiku tegemise, millisesse asendusperesse laps suunata või kasutada asenduskodu teenust. Anname üle nii ülesanded kui ka sinna juurde kuuluva raha.
Sellest aastast on lapsendamise tugiüksused sotsiaalkindlustusameti juures ja on üle kogu Eesti üks register nende perede ja laste jaoks. Sama tahaksime teha hooldusperedega, saame raha nii palju sinna suunata, et kõik järjekorras olevad pered koolitada. See suund, et me läheksime rohkem institutsionaalselt hoolduselt üle perekonnas ja kogukonnas hooldusele, peaks olema üleüldine.
Stina Andok / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 22. veebruari Raplamaa Sõnumitest
