Märjamaa raamatukogus käib viimasel ajal oma arvutiga tööd tegemas noorem mees. Kui teenindaja soovitas tal end ka lugejaks vormistada, sai ta teada külastaja nime. Et omavahelised jutuajamised olid huvitavad, oli järgmine käik guugeldada, mida kõike teadev internet selle nime kohta ütleb.
Selgus, et Tanel Saimre on hiljuti avaldanud raamatu Norrast. „Teil on vist nimekaim,” pakkus raamatukogutöötaja. „Ei, mina see olengi,” kõlas vastuseks. Asjade loomulik jätk oli Petrone Prindis ilmunud „Minu“ sarja raamatu „Polaarutoopia ja naftaplatvormid” esitlus Märjamaa raamatukogus. Kuna see kohtumine andis aimu värvikast isiksusest, tekkis soov tutvustada autorit rohkem.
Pealinnas sündinud Tanel Saimre läks 1995. aastal Tartusse ülikooli ja peab end nüüd hingelt tartlaseks. Ligi kolm aastat õppis ta füüsikat, jätkas psühholoogiaga ja lõpetas 2009. aastal magistriastmes arheoloogia eriala.
Siis tuli otsustada, kas minna tööle või õppida veel midagi. Tol kevadel nägi ta Tartus juhuslikult Athena kinost mööda minnes „Maailmafilmi” festivali plakatit, astus sisse, vaatas filme, mis rääkisid tavaliste inimeste elust, ja avastas enda jaoks visuaalantropoloogia.
Edasine käik oli saata avaldus Tromsø ülikooli, et hakata seal seda eriala magistriõppes tudeerima. Valik langes Norra kasuks, kus õpe oli tasuta. „Pean tunnistama, et sel hetkel ei tea ma Norrast eriti palju peale selle, et seal on fjordid, trollid ja sotsiaaldemokraatia. On aeg see viga parandada,” kirjutab autor raamatu sissejuhatuses, mille alapealkiri on “Teadmisjanulistele mugavuspagulastele”.
Seljakotiränduri avastusretked
Tanel õppis maailma kõige põhjapoolsemas ülikoolis Tromsøs visuaalantropoloogiat. See eriala haakub hästi tema otsiva meelelaadiga, mis tahab nagu kunagine kütt-korilane vaadata ikka järgmise künka taha ja otsida paremat jahimaad. 2010. aastal hakkas ta Norrat avastama, aga enne seda oli aeg maailmas ringi vaadata.
Reet Saar / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 12. aprilli Raplamaa Sõnumitest
