Nädalapäevad tagasi külastas Raplamaad Euroopa Parlamendi kõige pikema staažiga Eestist valitud saadik Tunne-Väldo Kelam. Ta on üks neid väheseid poliitikuid, kes võtab pidevalt aega vahetuteks kontaktideks oma valijatega. Tema üks motosid on: kuula inimesi ja räägi nendega.
Külaskäik algas Kohila koolis, kus poliitik veetis tunni 10. klasside õpilastega. Seejärel käis ta Salutaguse pärmitööstuses. Pärastlõunal oli Käru raamatukogus kohtumine kohaliku rahvaga. Tagasiteel Tallinnasse tegi Kelam peatuse maakonnalehe toimetuses ja suundus siis Rapla kiriku pastoraati.
Meie põgus jutuajamine algas pika päeva ühte lausesse mahutamisega. Kohilas oli kosutav kokkusaamine noortega, pärmitehases nähtu ja kuuldu oli väga muljetavaldav, jutuajamine Käru inimestega sünnitas mõtteid – Käru inimesed ei lähe Raplamaalt kerge südamega ära, sest kahtlemata on Rapla kultuurikeskusena olulisem kui Türi, aga möödunudaastast valikut mõjutasid paraku muud tegurid.
See oli koht, kust võikski koduste haldusreformi probleemidega kohe edasi minna, kuid selle asemel võtsime ette hoopis Euroopa mured. Aeg on keeruline ja lahendamist ootavad eksistentsiaalse iseloomuga probleemid. Kelam tõi näiteks, et seni on riikide esindajad tulnud Brüsselisse kui lahinguväljale, kus igaüks võitleb oma rahvuslike huvide eest. Paraku, kui me tahame ühiselt püsima jääda, tuleb mõista, et tegelikult peab Brüssel muutuma ehitusplatsiks, kus võetakse vastu otsuseid, mis kohe ka ellu viiakse.
Kelam tunnistab, et koos Inglismaa lahkumisega on Euroopas üksmeelt siiski juurde tulnud, aga mitte nii palju, et võiks rahul olla. Seda üksmeele kasvu adub ilmselt ka Ühendkuningriik, kes on, nagu Jonathan Swifti kangelane Gulliver, ühel kenal päeval ärganud liliputimaal ja mõistnud, et ta ei saa iseseisvalt midagi ette võtta, sest on seotud tuhande niidiga talle justkui võõra maa külge.
Tõnis Tõnisson/ foto: Siim Solman
Loe pikemalt 19. aprilli Raplamaa Sõnumitest
