Emadepäev ei ole enam kaugel ja seega on päris sobiv aeg arutleda teemal, kes on ema. Ma usun, et siinkohal leiaksid kõik inimesed kohe ühise keele – ema on see, kellel on laps. Emaks saad hetkel, mil oled saanud lapse ja emaks jääd kuni surmani. Ja edasigi.
Selge see, et ema on see, kes on abielus ja kasvatab abikaasaga oma ühist last. Ema on ka see naine, kes kasvatab ühist last koos elukaaslasega, kellega ta ei ole abielus. Ema on endiselt ka see naine, kelle kõrval ei ole enam elukaaslast või abikaasat. Sellega võime ju kõik nõustuda, et elukaaslase puudumine ei võta naiselt ära emastaatust. Ka lesk, kellel on laps, on ema, ja naine, kes läks mehest lahku, aga kasvatab endiselt oma last, on ema. Tegelikult ka see naine, kes võib-olla ei kasvata oma last enam ise, on ema. On ta ju emaks korra saanud. Vähemalt staatuselt on ta ikka ema. Kas päriselt lapsevanema kohustusi ka täidab, on iseasi. Siis on veel naised, kes lapsendavad lapsi. Emad. Naised, kes on lapsest ilma jäänud. Ikka emad.
Ema ei tee rohkem emaks abielu või lasterohkus. Teame ju kõik, et palju lapsi ei tähenda sugugi, et nad kõik on võrdselt hästi hoitud või üldse oodatud ja tahetud. Teame ka seda, et kas moraalsetel, eetilistel, meditsiinilistel, rahalistel jne põhjustel ei saa kõik naised rohkem kui ühe lapse. Ometi võivad nad olla just need naised, keda vaatad imetlusega kui vägevat ema. Abielus olemine ei tähenda automaatselt kokkuhoidvamat perekonda, just nagu abieluväline kooselu ei tähenda, et pereväärtusi ei austataks.
Eesti Naisliit, kes igal aastal aasta ema valib, on oma konkursile aga miskipärast seadnud sellised piirangud. Vääriline kandidaat on üksnes abielus, vähemalt kahe lapse ema. See nõue on tänaseks kodulehelt küll maha võetud, aga selgusetuks jääb, mis alusel see sinna tekkis ning kas nõudest on loobutud.
Lisaks Eesti aasta ema valimisele, valitakse ka Raplamaal omakandi aasta ema. Mulle meeldib, et Raplamaa aasta ema konkursi statuut ütleb selgelt, et aunimetus antakse emale, kes tegutseb silmapaistvalt oma töö või loomingu alal ja kes oma isiksusega rikastab nii oma lapsi kui ka paljusid teisi enda ümber. Inimesed, kes silmade särades tegutsevad ja teisigi innustavad, väärivad igal juhul tunnustamist.
Ainus, mis kriibib, on nõue, et peres peab kasvama vähemalt kaks last. Arusaadav, et kuskilt maalt tuleb tingimused seada ja olen vähemalt sellegi eest tänulik, et kuskil ei seisa nõuet, justkui peaks see ema abielus olema või kasvatama lapsi tingimata kellegagi, näiteks mehega, ühiselt, mis annab vähemalt teoreetiliselt võimaluse olla aunimetuse vääriline muuhulgas ka üksikemadel või miks ka mitte samasooliste perede emadel.
Ema on üks mõjuvõimsamaid inimesi meie elus. Oluline lüli. Asendamatu. Ma arvan, et me ei peaks kergekäeliselt panema piiranguid või seadma künniseid sellele, kes on ema ja kuivõrd ema, vaid lihtsalt väärtustama oma inimesi, eriti silmapaistvaid ja tublisid, sealhulgas oma emasid.
Stina Andok / foto: Siim Solman
