Koos alanud kevadega on käes ühe teatud hobiga tegelejate lemmikaastaaeg. Iga aastaga kasvab detektoristide arv, kes käivad otsimas
aardeid, eriti just ülesküntud põldudel. Oluliste leidude puhul on ka leiutasud määratud.
Oma otsingutega võivad aga detektoristid teha rohkem kahju kui kasu, kui ei teata reegleid, mis vastutustundliku aardeotsimisega kaasas käivad.
1. juunist 2011 kehtib muinsuskaitseseaduse muudatus, mille kohaselt ei tohi otsinguseadmega (näiteks metallidetektor) ilma muinsuskaitseameti väljastatud otsinguloata otsida kultuuriväärtusega esemeid. Loa saamiseks tuleb eelnevalt läbida vastav koolitus. Luba kehtib aasta aega ja seda pikendatakse aasta lõppedes aruande esitamise järel. Uurisime Raplamaa muinsuskaitse peainspektorilt Mikk Mutsolt ja Tartumaa arheoloogiamälestiste vaneminspektorilt Anu Kivirüüdilt lähemalt, millised on nõuded detektoristidele ja miks on oluline säilitada leid oma algses keskkonnas.
Mida peaks tegema detektorist, et vastutustundlikult aardeid otsida?
Mutso: Esiteks peab arvestama maaomaniku õigusega oma maal otsimise üle otsustada. Seda muidugi väljaspool arheoloogia-mälestisi ja nende kaitsevööndit. Maaomanik peab oma maal otsimiseks luba andes arvestama, et juhul kui leid ei lähe mõne ülikooli või muuseumi kogudesse ega hoidlasse, vaid deponeeritakse leidjale, siis seaduse järgi antaksegi see tagasi leidjale, mitte maaomanikule.
See on väga oluline musta arheoloogia ohjamisel. Maaomanikul on sõnaõigus. Kui omaniku keelust hoolimata otsinguvahendiga otsimist jätkatakse, tuleb teatada muinsuskaitse maakonnainspektorile, kes vajadusel kaasab politsei
Et kontrolliv ametnik saaks maaomaniku luba kontrollida, on parem, kui see on taasesitatavas vormis, näiteks kirjalik. Teiseks peab otsijal olema läbitud vajalik koolitus ja olema otsinguvahendi luba.
Otsinguloaga leidja kohustub järgima oma tegevuses kõiki arheoloogilise leiu leidmisel ette nähtud juhiseid, välja arvatud juhtudel, kui ta leiab pärast 1360. aastat vermitud üksikmündi või 17.-18. sajandist pärineva üksikeseme. Sellisel juhul peab otsinguloa omanik dokumenteerima leiukoha kirjeldatud viisil (Vaata: “Kuidas käituda leiu eemaldamisel leiukohast”) ning esitama andmed leidude ja otsingute kohta aruandes hiljemalt otsimisloal nimetatud tähtajaks.
Aruandes esitatud esemeid tuleb hoida enda valduses neid puhastamata, pesemata, haljastamata või muul viisil rikkumata, kuni muinsuskaitseamet annab seisukoha leidude kohta. Juhul kui aruandes esitletud leidude seas on mõni ese, mis võib olla teaduse seisukohast oluline arheoloogiline leid, annab leidja leiu muinsuskaitseametile üle selle kultuuriväärtuse tuvastamiseks.
Millistes kohtades võivad ja ei või detektoristid käia otsimas?
Mutso: Otsida ei saa arheoloogia-mälestistel ja mälestiste kaitsevööndist. Põhjus on ilmselge – mälestiseks on nimetatud hästisäilinud tervikmuistis, kus on paljud kihid säilinud. Seepärast ongi see koht kaitse all. Mälestis on teada ja sellest piisab. Eesmärk ei ole kõiki teadaolevaid mälestisi kiiresti läbi uurida. Hoopis olulisem on need säilitada puutumatult. Jälle loogilised põhjused – eeldame ju, et teadus ja uurimismeetodid ja vahendid arenevad ja tulevikus on uusi meetodeid, mis annavad loodetavasti uusi andmeid. Seepärast on meie põlvkonna kohustus jätta võimalus ka tulevikus puutumatuid muistiseid uurida.
Helerin Väronen / foto: internet
Loe pikemalt 17. mai Raplamaa Sõnumitest
