Tänavune sügis saab kõikide eelduste kohaselt olema põnev. Ah et miks ma juba enne suve saabumist sügisest räägin? Ikka selleks, et võimalikult kaua oleks aega läbi mõelda eesootavaid otsuseid.
Justkui väikesed luurajad on need poliitikud, kes on otsustanud oktoobrikuus kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osaleda. Juba „lihtrahvas“ räägib: „Oi, näe, suur poliitik ka meie väikesele külaüritusele jõudnud, kohe näha, et valimised on ees.“ Ega saa ju pahaks panna, et juba õige varakult tahetakse oma nägu inimestele tuttavaks teha. Loogiline – eesmärk pühitseb abinõu.
2017. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimised on mitmel moel erilised. Esiteks moodustuvad pärast valimisi kogu Eestis uued, suuremad omavalitsused. Ühte patta pannakse mitme praeguse valla nägu ja teod. Haldusreformi ümber on olnud arutelusid, mõtteid on vahetatud tohutult. Kogu reformi mõttekuse või mitte-mõttekuse üle ei ole enam mõtet arutleda, juhtub see kõik nii või naa. Pigem on mõneti isegi hea meel, et kogu see trall õige pea läbi saab.
Uute suurte valdade loomisel on mul üks lootus, või isegi südamesoov. Ma siiralt loodan, et ühise valimisringkonna kasuks otsustanud valdades saavad suure laua taha ka väiksemate piirkondade esindajad. Näide on siitsamast võtta: loodan, et tulevasse Rapla vallavolikogusse saavad ka Raikküla ja Kaiu inimesed, ja rohkem kui kaks pead.
Teine põhjus, miks tänavused valimised on erilised, on see, et esmakordselt saavad valima minna 16-aastased noored. Oleks täitsa põnev teada, mida nii noored valimiste eel jälgivad ning mis saab valiku tegemisel otsustavaks. Raplamaa noortekogu president ütles igatahes, et koolides viiakse valimiste eel läbi koolitusi sellest, kuidas otsus teha. Tundub igati asjalik idee.
Viimati sain ma KOV-i valimistel oma hääle anda neli aastat tagasi. Olin siis kahekümneaastane. Tunnistan ausalt (veidi piinlikkusega), et ega tol hetkel ma poliitikast suurt midagi ei teadnud. Koolitusi meile sel teemal ei tehtud. Mõned poliitikud käisid koolis küll rääkimas, kuid see mind kuidagi ei mõjutanud. Valida aga tahtsin igal juhul, võtsin seda juba siis kohustusena. Oma otsuse tegin toona praktiliselt n-ö näo järgi. Kes mulle muheda ja lõbusana tundus, see minu hääle ka sai. Ma usun, et selle aasta valimised on ka minu enda jaoks pisut erilisemad, sest pilt on juba oluliselt selgem. Oma töös olen kohtunud niivõrd paljude erinevate inimestega, sealhulgas mitmete poliitikutega ning saanud ettekujutuse nende maailmavaatest ja põhimõtetest.
Kuigi tunnen, et sel aastal teen oma valiku oluliselt kindlamana, ei tähenda see, et valiku tegemine oleks kuidagi kergem. Pigem vastupidi – nüüd tuleb mul suuta eristada neid, kes lihtsalt suvalisi lubadusi loobivad, nendest, keda saab tõsiselt võtta.
Kindlasti ei plaani ma kogu suve vaagida seda, keda valida. Kuid kohe kindlasti on need viis kuud hea aeg selgusele jõudmiseks, keda sügisel pooldada. Just selleni ma tahtsingi jõuda – kuigi valimisnimekirjad ei ole veel koostatud, vaadakem juba praegu nende inimeste tegemisi, otsuseid, suhtumist, keda me arvame tõenäoliselt valimistel kandideerivat. Jätame meelde, salvestame, mõtleme uuesti üle ja teeme sügisel selle olulise otsuse.
Mariliis Vest / foto: Siim Solman
