Loen raamatut, mis tutvustab budistlikke vaateid elule ja võrdleb seda läänemaailmaga. Tuleb tunnistada, et väga huvitav lugemine on. Üks aspekte, millele seal tähelepanu pööratakse, on läänemaailma püüd täita oma elu ääreni ebavajalikuga. Selle peale veidi mõeldes tuleb tunnistada, et ega see vale ole. Meie elu muutub iga mööduva hetkega aina mugavamaks. Kõik see, mis kunagi võttis suure osa meie päevast, on nüüd vaid mõne hetke küsimus. Kõlab ju loogiliselt, et meil peaks aina enam vaba aega üle jääma. Aga mis on kõige levinum vastus, küsides kelleltki, kuidas tal läheb? Ikka see, et kiire on. Alati on kiire.
Kuidas on meil siis õnnestunud kaotada iga vaba hetk selles maailmas, kus pesu peseb masin, riided ja söök tulevad poest? Kuidagi õnnestub meil terve päev täita mingisuguste pisikeste kohustustega, mida justkui kindlasti tegema peab. Jah, hakkama saamiseks ei pääse ilmselt keegi meist töö tegemisest. Aga ka töö ei võta päris 24 tundi ööpäevast. Niisama käed rüpes olemist peetakse laiskuseks. Kuidagi uhke ja tähtis on öelda, et puhkamiseks lihtsalt ei ole aega. Kuskil kuklas sosistab mingi hääl, et alatasa tuleb midagi teha. Tegelikult on meil elamiseks palju vähem vaja, kui pealtnäha tundub.
Hommikust õhtuni jookseme rattas, kus iga hetk terendab järgmine täitmist vajav kohustus. Ja kui siis lõpuks saabubki see õnnis aeg, kus kõik tegevused nimekirjast maha tõmmatud, viskame end diivanile sirakile või sätime arvutiekraani ette ja väldime iga hinna eest võimalust olla üksinda vaikuses omaenda mõtetega.
Kuidagi möödaminnes ja märkamatult kulub tühja meelelahutuse peale see pisuke vaba aega, mis meil on. Ja siis kohe voodisse, et järgmine päev selle sama ratta peal edasi joosta.
Naljakas, kuidas oma mõtete kuulamine on justkui midagi, mida tegema ei peaks. Raskustega silmitsi seistes on peaaegu esimene nõuanne, mis sulle antakse, sellele mitte mõelda. See tundub mulle kuidagi tobe nõuanne. Kuidas muudmoodi peaksime raskustega toime tulema, kui me nende olemasolu enda jaoks maha salata püüame? Loomulikum, tervislikum ja ausam tundub mulle just nimelt võtta aega kuulata omaenda mõtteid. Seda loomulikult teadmisega, et mõtted on oma olemuselt heitlikud ja kõik, mis pähe hüppab, ei ole sulatõsi. Mulle tundub lihtsalt kuidagi mõistlik kuulata ära, mida miski su sees sulle öelda soovib. Isegi kui need mõtted teevad haiget.
Mõnikord mulle tundub, et inimestena me kardame haiget saada. Me püüame seda kogu hingest vältida, mis sest, et see on üks kõige loomulikumaid reaktsioone. See maailm meie ümber ongi kaduv ja pidevalt muutuv. Selle vastu ei saa. Isegi siis ei saa, kui sa kõik valusa kuhugi vaiba alla peidad ja ära unustada püüad.
Ainuke asi, mis aitab jalul püsida, ongi teadmine, et midagi sügaval sinus on püsiv. Midagi püsivat on ka kõigis teistes. Selle teadmiseni jõudmiseks tuleb aga võtta aega, et iseendaga tuttavaks saada. Ja ma arvan, et seda on raskem teha toas, kus ühes nurgas üürgab telekas ja teises vilgub arvutiekraan.
Katri Reinsalu / foto: Siim Solman
