Miks astusin tagasi

„Anna mulle julgust muuta asju, mida ma muuta saan, meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, ja tarkust nende vahel alati vahet teha.”
(Üks vana palve)

Olin 12 aastat Juuru vallavolikogu liige ja kaheksa aastat volikogu esimees. Täna ei olnud võimalik enam jätkata, nähes volikogu enamikku kaotamas Juuru valda omaeneste kätega. Olen Margus Jaansoniga ühte meelt: me ei töötanud valda hoides ja suuri projekte, nagu seda on Hakuke, huvikool (Juuru muusikakool), kaasaegsed küttekatlad, rahvamaja, kooli moodne arvutivõrk jpm, ellu viies kõik need aastad selleks, et olla ükskord sundliidetavad.
Juuru vallal on jõudu ja arukust püsida iseseisva omavalitsusena ka tulevikus, vald on võimekas, seda on hästi juhitud. Omaaegsest algajast munitsipaalpoliitikust Margus Jaansonist on tänaseks kasvanud missioonitundega riigimees. Juuru vallavalitsuse head spetsialistid Aili Normak, Agle Romulus, Vallo Leinberg, Ülle Eesik-Pärn, Tamara Anderson, Anu Lillemägi jt tema meeskonnana ei ole kartnud suuri väljakutseid ja tööd.
Volikogu tänavuaastastel istungitel püüdsin volikogulasi veenda seisma Juuru iseseisvuse eest ja astuma vastu nii valla lõhkiminekule külade kaupa kui ka tõkestama valitsuse määruse sundliitmise kohta Raplaga. Volikogu 29. juuni istungil olime ses suhtes ühte meelt vaid meie kolm: Tiina Tiitso, Hannes Vald ja mina. Istungil viibis kohal ka jurist, kes tutvustas võimalusi Juuru valla iseseisva omavalitsusena jätkamiseks. Teda ei võetud kuulda, sest „Juurul puudub tulevik!” ja „Suur lollus on rääkida muud!”, nagu tavatses pidevalt karjuda üks volikogu liige.
Haldusreform, nagu seda Eestis nii Reformierakonna kui ka täna Keskerakonna valitsuspoliitikute juhtimisel robustsel moel julmalt tehakse, lõhub maad, riiki ja kodusid, kogukondi ja inimestevahelisi suhteid, lõikab läbi meie juured oma esivanematega. Sundliitmine on mõistusevastane tegevus. Ma ei leia kusagilt meie põhiseadusest sätet, et sunnil oleks mingitki juriidilist õigustust. Selline sund on mu põhimõtetele täiesti vastuvõetamatu. Mitte selleks ei ostetud siinmail talusid päriseks 1890. aastatel, mitte selleks ei asutatud Juuru valda 150 aastat tagasi, et see nüüd kellelegi lihtsalt käest ära anda ja lasta oma maa muuta ääremaaks.
Minu meelest on see alistumise märk ja meie töökate esivanemate reetmine, kes on aastakümneid visalt oma põldu harinud, kodusid rajanud, Juuru omavalitsust armastusega hoidnud ja valla tulevikuteed rajanud. Isegi nõukogude ajal olid ühes piirkonnas alles ja püsisid koos külad ja kogukonnad, säilisid traditsioonid ja kodukoha identiteet.
Kuna ma ei taha enam olla volikogus, kus „volitatud rahvaesindajad” mitme kuu jooksul rahuliku argumentatsiooni asemel väitlevad volikogu istungitel kõvahäälselt ainsa eesmärgi nimel – Juuru vald peab kaduma –, oli tagasiastumine nii minule kui ka vallavanemale ainus mõistlik valik. Vt ka lk 7

Sirje Endre, Juuru vallavolikogu esimees aastatel 2009–2017 (30. juunini)
Põhiseaduse Assamblee liige 1991–1992 / foto: Siim Solman