Igal aastal võtan ma ette teekonna meie maakonna eri nurkadesse, et tutvuda piirkonna kaunimate kodudega. Mulle meeldib seda teha mitmel põhjusel. Osalt kindlasti sellepärast, et mul avaneb seeläbi võimalus sõita sinna, kuhu muidu väga harva satun ning saan seeläbi tunda end oma kodupiirkonnaga rohkem tuttavana.
Teine meeldiv osa on inimesed. Inimesed meeldivad mulle peaaegu alati. Eriti just need, kes on millegi heaga vahelduseks hakkama saanud. Kaunite kodude omanikud on siiani eranditult olnud just sellised inimesed. Veelgi enam, nad on head ja teinud midagi head, aga nad ei pea oma tehtut tähtsaks. Nad on tagasihoidlikud oma uhkusega, naeratavad alati lahkelt ning räägivad sellest, kuidas kõige muu kõrvalt oma elus on leidnud aega ja võimalust, et luua enda ümber ilu.
Ja siis on veel need kodud. Need aiad. See ilu! Mis aeg sinna on pandud, milline vaev! Niitmine, rohimine, väetamine, kastmine, pügamine, tõrje, istutamine, kaevamine, otsimine, ostmine, planeerimine. Hästi suur austus tekib inimese vastu, kes oma taimedega vestlusi peab, nende pärast muret tunneb ja neid vaadates heldinult naeratab. Mõtlen, et see inimene on elus midagi õigesti teinud, kui tal on armastust, mida saab oma aiaga jagada. Head inimesed on need, kes hoolivad loomadest ja loodusest.
Kuigipalju on ilmselt igal aia-armastajal ühist, kuid kauni kodu konkursil otsin ja leian ma just seda, mis eristaks. Iga inimene on erisugune, oma suhtumise, hoiakute ja eelistustega ning igal kodul ja aial on oma lugu. Iga looga saan ma piiluda pisut aia looja hingesoppidesse – miks ta aias toimetab, mida ta saavutada üritab. Kõige enam paljastavad alati lemmikud. Peaaegu alati ei ole lemmikuks mitte aia säravaim õis, vaid hoopis see, mis kannab endaga mälestust möödunust.
Näiteks vanaema aiast pärit taim. See on mälestus vanaemast. Tema kasvatas neid, puudutas nende õisi ja kobestas mulda nende ümber, järelikult talle meeldisid need. Nüüd saan neid imetleda oma aias, rääkida nendega ja olla seeläbi lähedal oma vanaemale. Iga päev, kui istun seal puu all terrassil, kohvitass käes, ma vaatan seda pojengipõõsast ja meenutan oma vanaema silmi. Oma pojengi eest hoolitsedes kannan hoolt justkui ka oma vanaema eest, kasvõi hingelt, nii nagu tema minu eest, kui mina alles sirgusin ja kastmist vajasin.
Justkui oleks see rõõm ja rahulolu, mida inimene tunneb, kui tema mulda puistatud seemnest sirgub vars ning seejärel puhkeb õide lill, geenidega edasi kantav. Nagu lapsesaamise soovgi. Bioloogiline ja ürgne. Sul on võime ja võimalus, järelikult tuleb seda kasutada. Külvata, oodata ja seejärel rõõmustada. Jalutada aias ringi ja naeratada oma õitele, neid puudutada, julgustada.
Siis ka mõni ime, et teadlased on leidnud aianduses teraapiavormi, mis aitab inimestel maadelda depressiooni ja ärevusega. Aed, mis vajab pidevat hoolt, annab võimaluse tunda end vajalikuna, vajatuna, olulisena. Aed nõuab, karjub hääletult, aga annab vastu lahkelt tunde, et oled midagi saavutanud. Ja lõpuks oledki lapsevanem, kes ei saa päikeselisel päeval kodust ära minna, kuna lapsuke vajab hoolt või kel eemal olles tikub igatsus põue.
Hea on, et on aed ja et seda on palju. Aias toimetamine trenni küll ei asenda, kuid pidavat siiski pulssi kiirendama ja seeläbi südamele tööd andma. Seepärast soovitatakse aktiivset aiandust eriti just vanuritele. Lapsed pididki oma vanemaid noorena hoidma, seega mina seda teooriat juba usun.
Stina Andok / Foto:Siim Solman
