Liivi Aarma
Raikküla kant
Raikküla, Kabala, Hiienurme, Lellapere, Järvakandi, Vahakõnnu
Raikküla asustuse põlise ajaloo kohta leiame kinnitust Läti Henriku kroonikast, kus on kirjas, et 1216. aasta augustis rüüstasid sakslased, ühendades oma väed lätlaste ja liivlastega, Harjumaal ka Raikküla Raigele kui hõimude nõupidamispaika. 1241. aastal olid Taani kuningale kuulunud siinkandi järgmised külad: viie adrataluga Raikküla oja (peakraavi) äärne Raikküla Raiklaep, kuue adrataluga Rakvere Raekaevaer, kolme adrataluga Keoküla Kipunkaelae, seitsme adrataluga Lipa, algselt Liivase Liuas, varasem dešifreering Linas. Tänapäeval tähistab Liiva talu vana Lipa küla nime. Kui aga arvatakse välja loetavat Linas küla, siis on tähenduseks linnus.
1389. aastal kuulusid Raikküla Rückülle küla ja Jalase Yallas küla kolme adramaase mõisakoha hofstede ja Leesi Lezi metsakülaga Johann Otto poeg Rosenile, kes pantis koos teiste lähikonna küladega, nagu Ira Hùrenkülle, Kodila Codyelle, Raka Racke, Oela Auxell, Oola Oygelle ja Umbru Vmers oma sugulasele Schwager Johann Scherenbeckele asustatud ja asustamata põldude, metsade ja kõige muuga. 1397. aastal said siinsed Roseni läänivaldused, mis olid õndsale Johann Scherenbekele läänistatud, vahetatud 12 000 vana riia marga väärtuses Tallinna lähedale Kallaveresse ning siinsed valdused said lääniks Dietrich Vietinghoffile ja Ewert Boderckile, nimetatud Wekebrod (u. 1365-1441), sealhulgas Raikkula Rukku1 ja Jalase Yalles, viimases oli ka kolmeadraline mõisakoht ja Leesi Lese metsaküla.
Raikküla valdused läksid Keava maavalduse omaniku Dietrich Vietinghoffi perekonna kätte, sealt tema pojale Arndtile (†enne 1437). 15. sajandi esimesel poolel kuulusid Raikküla ja Kabala maad ühise valdusena Heinrich Arndti poeg Vietinghoffile († u 1437). Arvatavalt oli tema asutanud juba mõisa Raikkülasse (1469. aasta ürikus on kirjas, et Raikküla mõis on Kabala mõisast vanem). Tema poeg Dietrich Heinrichi poeg Vietinghoff müüs 1437. aastal Raikküla mõisa alt Otto Soyele (oli abiellunud arvatavalt Vietinghoffi tütrega) 30-adramaase mõlemal pool jõge asunud Kabala küla koos Tödema, Ahnepere-Haneveere Hanever ja Kureveere Curever küladega ja veskiga, mida oli vana Arent Vietinghoff endale pidanud wier malent inne habben, Laikma Laijkemäki küla, Kötzenkaijno küla, Aruveere Harrover küla ja Leesi Leelijs küla. 1469. aastal oli Raikküla omanikuna kirjas Heinrichi venna Arndti poeg Jürgen Vietinghoff.
Sellel aastal leppisid Kabala mõisaomanik Otto Soye ja Raikküla mõisaomanik Jürgen Vietinghoff kokku senise Kabala-Lipa ühise sarase kasutamise ja mõisate vahelise piiriraja suhtes. Samal aastal oli Raikküla omanik Jürgen Vietinghoff rajanud uue mõisa keskusega Lipa Lippel külas. Lipa mõisal oli õigus Kabala metsas vabalt teostada raiet siinpool jõge kuni Läänemaa piirini. 1472. aastal andis Raikküla mõisnik Jürgen Vietinghoff oma vennale, Järvakandi omanikule Arndt Vietinghoffile Rapla kihelkonna piiridesse kuulunud Kergu Kerko veski. Hiljem seadis selle veski kuulumisõiguse kahtluse alla Sooniste omanik Dietrich Taube. 1474. aastal täpsustati piire Otto Soye ja Jürgen Vietinghoffi mõisate vahel, kohtunikeks olid Andreas Deken, Hans Bremen ja Hermann Mussell Museke, Mues ja Hans Lode Valtust Kotze. Enne ühisesse sarasse kuulunud Kabala-poolne osa sai Otto Soyele, teispoolne maa-ala osa aga Raikkülale, milles oli Nõmmküla (1469 nimetatud Lipa) mõis ja selle juurde kuulunud Lipa küla. Kogu endises sarases võis Jürgen Vietinghoff puid raiuda Hölzung. Allkirjastasid auväärsed tunnistajad erbarenen Zeugen Dietrich Fahrensbach Varensbeke ja Goswin Dönhoff. Hermann Soye oli abiellunud Vietinghoffi tütrega, seega oli ta Arndt Jürgeni poeg Vietinghoffile abieluliste sidemete kaudu vennaks seaduse järgi Schwager.
Enne 1476. aastat kuulus Valtu mõisnikule Hans Lodele Rapla kihelkonna Raikküla piirkonnas Sääsküla Seesküll mõis koos Kadaka Kouwenputh, Rõkaru Reckjerve külade ja Ihoma Yrema taluga. Sääsküla mõisa andis ta 1476. aastal üle Jürgen Vietinghoffile. Muinsusuurija August Brotze kasutuses olnud allikatest on teada, et 1478. aastal panditi Padise kloostrile valdusi Raikküla Ruyküll ja Kasti Casti mõisast. Raikkülas olid maa-alad seotud Vigala jõe äärse Minnika Mönnich kohaga, kus 15 aasta pärast oli olemas kaks uut veskit nn suure jõe ääres.
1490. aastal pantis Jürgen Vietinghoff kümneks aastaks oma Rõkaru Rackarvo (endise nimega Sääsküla) mõisa Wolmer Jungele, kes oli abiellunud tema tütrega. Rõkaru mõisa alla kuulusid kümneadramaane Keo Kewenkol küla kümne talu ja ühe pooladrikuga, kaks Kõnnu talu kahe adramaaga, Piiloja Piloia, 15-adramaane Nõmmküla Nömküll, Kose Kostk veski, kolmeadramaane Sääsküla Sesküll kolme taluga, Lokuta Lokeda talu, kolmeadramaane Kadaka Kawenpot küla kolme taluga, Jõesuu Jeckensü pooladrik, Ihoma Eghema Iwama veski ja talu ühe adramaaga, Lehtmetsa Lechtmets talu ühe adramaaga, Külmetsoo ? Kalamasoner? Kullamasoneer viis talu koos sarase ja maaga, kõik Rapla kihelkonnas. Jürgen Vietinghoffi Raikküla mõisa inimesed ei võinud puid raiuda Keo Kowenkül küla sarases.
Arndt Vietinghoff võttis 1492. aastal vastu isalt Jürgenilt päranduseks saadud suurte võlanõuetega koormatud Raikküla mõisa, mida poeg pidi edaspidi haldama. Summadeks olid mõisal lasunud tähtajalised krediidilepingud ewige Rente nii vaimulike kui ka ilmalike asutuste ja inimestega, mille põhiosa tagasimaksmine pidi toimuma terve rea võrdsetes summades tehtud osamaksetena teatud aastate jooksul. Pojal tuli maksta Toompeal 1500 marka, Raplas 400 marka, Otto Fahrensbachi õetütrele 100 marka, Haapsalus 1000 marka, Viljandis 500 marka ja Hans Fahrensbachile kokku 4000 marka. Veel oli ta võlgu Dietrich Vietinghoffile 800 marka, Heinrich Tödwenile 200 marka, Dietrich Lodele 700 marka, Hermann Soiele 1150 marka, Otto Soiele 250 marka, Tallinna linna (erinevatele kodanikele) 680 marka, Bertram Jungele 500 marka jt väiksemaid summasid.
Kui arutleda suure hulga võlgu võetud raha eesmärgi üle, siis saab seda seostada Jürgen Vietinghoffi ette võetud suurejoonelise mõisahoone ehitusega, mille kohta on 19. sajandi algusest säilinud kirjeldus. Mõisahoone oli kõige tõenäolisemalt suurte sõdade aegu, nagu Liivi sõda, purustatud, nii et 19. sajandi alguseks oli selle maapealne osa kahekorruseline puidust hoone, mis koosnes põhiliselt paljudest suurtest kambritest, keldrist ja maa-alusest võlvitud ruumist. Seda kattis väga halvas seisus rookatus, ometi oli veel umbes kakskümmend aastat tagasi Raikküla mõisa vana maja eluhoonena kasutusel. Tolleaegse topograafilise kirjelduse autor kirjutas, et ehitise paljud tunnused viitasid justnagu kloostrihoonele, ka maa-aluse ehitise osas olevat leitud müüriniššides luid.
Johann Matthias Eisen on kirja pannud Eesti uuemas mütoloogias munkade teemal järgmise rahvapärimuse: Rapla Raikülas Muuga kiriku varemed näha. Selle kiriku vanal ajal muugad teinud. Päevase töö lõhkunud paganad öösel. Viimaks saanud kirik ometi valmis. Kiriku ligidale ehitanud muugad suure varandusekeldri; varandus seista seal praegu alles varjul. Kiriku juurest teinud muugad peale selle veel tee Raiküla rohuaeda. Seda teed tarvitanud muugad sõjaajal vaenlaste lähenemisel. Ühe sõja ajal lõhutud Muuga kirik ära ega ehitatud pärast enam üles (Kirikute raamat, l. 16—17).
1960. aastail, kui Raikküla mõisa uues kivihoones oli lastekodu, pidid nn Kastanimäel ümbrust korrastanud koristajad peaaegu maa-alusesse auku kukkuma. Seejärel kindlustati auk tugevasti, et see enam õnnetust ei tooks ja lastel keelati sinna ronida. 2009. aastal aga avastasid selle augu järjekordselt praegused omanikud, kes teavitasid leiust ka muinsuskaitset. 2010. aastal konstrueeris arheoloog Villu Kadakas maa-aluse ruumi skeemi.
Raikküla mõisa üleminekul pojale olid üles loetletud maavaldusesse kuulunud külad ja talud: 12-adramaane Raikküla küla 12 asustatud taluga, kaheadramaane Kittemeck kolme taluga (koos kingsepa ja kaluri ning neile kuulunud maaga), viie (asustatud) adramaane Tamme Tammküll viie taluga, Lebaste Lebbies talu ühe adramaaga, kuueadramaane Kaigepere Kaufeer, Kawfer küla kuue taluga. Edasi kaugemal kolmeadramaane Mäe Meegus, Mekius küla kolm taluga, kaheadramaane Salasoo Sellensalm, Sellensalo kahe taluga, kaheadramaane Nurme Normes kahe taluga, kaheadramaane Kullamaa Coldemeck Kuldamecki talu, Lubja Lubbie sepa talu ühe adramaaga, suure oja kaluri talu ühe adramaaga, kaks suure oja kaldal olevat uut veskit Nygen mole koos oma maaga. Kaheadramaase Ahnepere Hanefeer mõisa juurde kuulusid 12-adramaane Lipa Lippel küla 12 asustatud taluga, kuueadramaane Rakvere Rackför küla kuue taluga, ka neljaadramaane Nõmmküla Nemküll nelja taluga. Võlakohustuste sees ei seisnud Wolmar Junge maavaldused.
18. novembril 1492 müüs Arendt Vietinghoff Raikküla mõisa Äksi kihelkonna Väänikvere Wennigfer mõisaomanikule Jürgen Dietrichi/või Heinrichi/ poeg Brackelile, kes oli abiellunud Vietinghoffide tütrega. Raikküla mõisa võlakohustused olid 8500 marka, ostja pidi maksma mõisa eest 12 500 marka ja võtma üle mõisal lasunud võlad (loetletud jällegi üksikasjalikult). Samal ajal müüdi Vietinghoffidele kuulunud Triigi – Kõue Kau Kowe mõis Jürgen Jürgeni poeg Brackelile, kes oli 1529. aastal veelgi Kõue omanik (†enne VI 1542). Jürgen Vietinghoff omandas 1495. aastal Raikküla müügist saadud raha eest Nabala mõisa. Samal aastal müüs ta Toompeal kaks oma maja Erbe Valtu mõisaomanikule Hans Maydellile.
1505. aastal protsessis Hermann Soye Jürgen Brackeli vastu seoses tema Triigi-Kõue Kouwe ja Raikkülaga Reeküll mõisate kahjude ja maksmata võlgade tõttu. 1506. aastal müüs Jürgen Brackel († u 1515, oli teistkordselt abiellunud Paunküla pärijanna Mechel Reckega) Raikküla Rayküll mõisa
Rakvere foogti Johann Fürstenbergi pojale Ludolf-Luleff Fürstenbergile. Müügikirjas oli loetletud 12-adramaane Raikküla Rayküll küla 11 taluga, väikese oja kaldal kalur maaga, Kittenmecke oma maaga, üheadramaane Lebaste Lebiss talu, viieadramaane Tamme Dammküll nelja taluga, kuueadramaane Kaigepere Kowenfer küla kuue taluga, Kullenmecke oma maaga, kaheadramaane Salasoo Selensaln kahe taluga, 12-adramaane Lipa Lipküll 11 taluga, Nõmmküla Nomküll ühe adramaaga, Rakvere Rackfer oma maaga, Nurme Normes maaga, kaheadramaane Ahnepere talu Hannefer, üheadramaane Lubja Loby talu, suure oja (jõe) kaldal olevat kaks Minnika Neuen Mühlen veskit koos oma maaga, suure oja (jõe) Minnika kalur oma maaga ja Mäe Mekes juures olev maa.
Raikküla mõisnik Luleff Fürstenberg tahtis 40 aasta pärast uuesti jalule seada Jürgen Vietinghoffi Raikküla mõisa õiguse teha raiet Kabala metsas, s.o kogu endises sarases raiet Hölzung teostada. 1515. aastal müüs Valtu mõisaomanik Heinrich Maydell Tõrasoo Tarasouw talu ja heinamaad Raikküla mõisa omanikule Luleff Fürstenbergile. Sama tehingut on veel kord ürikuga kinnitatud 1516. aastal, hinnaks 150 vana riia marka.
Luleff Fürstenberg ostis Wolmar Junge käest 4300 riia marga eest tagasi Rõkaru Rackarvo uue mõisa koos 10,5-adramaase Keo Kevenküll küla 10 taluga, kaheadramaase Kõnnu küla kahe taluga, Piiloja Piloia ja Nõmmküla Nommeküll koos võssakasvanud adramaaga, Kose Kosks veski, kolmeadramaase Sääsküla kolme taluga, Lokuta Locketay maad, kolmeadramaase Kadaka Kauwenpitte küla kolme taluga, Jõesuu Jegensow pool adramaad, üheadramaase Ihoma Iwama veskikoha ja talu, Lehtmetsa maad ja viis adramaad Külmetsoo Külmesünnar sarases.
Luleff Fürstenberg (†1546) loovutas 1539. aastal Raikküla oma väimehele, tütre Anna abikaasa Lorenz Fersenile. Raikküla mõisa omanike vahetuse tehing kinnitati Harju meeskohtus 1540. aastal koos järgmiste valdustega: 12-adramaane Raikküla Reiküll küla 11 taluga, väikese oja kaldal kalur maaga, Kittemegge ja Lebaste Lebiss talu ühe adramaaga, viieadramaane Tamme Tamekül küla nelja taluga, kuueadramaane Kaigepere Kauwenfer küla kuue taluga, Kildema Kallemecke oma maaga, kaheadramaane Salasoo Sellensow kahe taluga, 12-adramaane Lipa Lippel 11 taluga, üheadramaane Nõmmküla Nomküll talu ja Rakvere Rackever oma maaga, Nurme Normes maaga, kaheadramaane Ahnepere Hannefer talu, üheadramaane Lubja Lobby talu, suure oja kalda kaks veskit Neuen Mühlen koos oma maaga, suure oja kalur oma maaga ja Mäe Mekes juures olev maa.
1545. aastal toimus piiritõmbamine Lorenz Ferseni ja Johann Nierothi lese valduste vahel 1545. aastal tegi Lorenz Fersen testamendi, millega jättis oma Raikküla mõisa ainsale pojale Hermann Fersenile (†1575). Testamendist nähtub, et Lorenz Fersen oli surres rikas mees, kes jagas heldelt oma lähikondlastele ja teenijatele raha ja varandust. Hermann oli abiellunud Järvakandi mõisniku Fabian Tiesenhauseni türega. Ilmselt kinkis tema oma äiale Järvakandi all olnud Tõrasoo talu koos heinamaadega.
Pärast Hermanni surma päris Raikküla mõisa poeg Fabian Fersen, keda omanikuna on mainitud juba 1575. aastal. 1586. aastal kuulus 61-adramaane Raikküla Reyküll mõis Fabian Fersenile koos 12-adramaase Raikküla Reykül küla 11 taluga, väikese ojaäärne kalur koos oma maa ja Kildema-Kildemäega Keldemecke, üheadramaane Leppise talu, viieadramaane Tammeküla küla nelja taluga, kuueadramaane, Kaigepere Kayfer kuue taluga, Kullamaa Kallemodt hajatalu oma maaga seinem Lande, kaheadramaane Silla(soo) Sillasuu küla kahe taluga, 12-adramaane Lipa Lippel küla 11 taluga, üheadramaane Nõmmküla Nummeküll talu, Rakvere Rackefer oma maaga, Nurme Nurmisz maa ja kaheadramaane Ahnepere Anefer talu, üheadramaane Lubja Lapy talu. Veel olid kaks veskit oma maaga suure jõe ääres, nimetatud mõlemaid uuteks veskiteks ja Mers Mers maad Land. Uus maavaldus newe Guht, mida Wollmar Junge oli pantinud, oli 10-adramaane Keoküla Kewenkul kümne talu ja ühe pooladrikuga.
Seal oli veel kahe adramaaga Kõnnu Kõnde kaks talu, Piiloja ja Nõmmküla Nummekyll ühe võssa kasvanud wüsten adramaaga, Kose Kesse veski ja kolmeadramaane Sääsküla Seszkil küla, Lokuta Lokedall juures maad, kolmeadramaane Kadaka Kahopeta küla, Jõesuu Jeckesaw pooladrik ja Ihoma Iwama veskikoht Mölenstette ja ühe adramaa suurune Lehtmetsa Lechtmesse talu ja maa ning Külmetsoo viis talu. Fabiani poeg Herman oli omanikuna märgitud 1641. ja 1649. aastal. Sipa mõisaomanikust vend Reinhold Fersen sai 2000 taalrit ja loobus Raikküla kõigist pärandinõudlustest oma venna Hermann Ferseni kasuks.
1675. aastal oli Raikküla omanikuks Otto Wilhelm Fersen koos abikaasa Gertrud Uexkülliga, kui reguleeriti piire Vaimõisa ja Raikküla mõisate vahel. 1687. aastal olid piiriküsimused juba Teliste Tellista, Vaimõisa, Kasti, Valgu ja Raikküla vahel. Mõisa ei redutseeritud. 1695. aastal olid Raikküla Rajküll mõisa all järgmised külad: 12-adramaane Raela Rail küla (esimest korda ajaloos nimetati Raikküla küla Raela külaks), kuueadramaane Kaigepere Kaickfer küla, kaheksa ja poole adramaane Keo Keoküll küla, 12-adramaane Lipa Lippal küla ja eraldi asuvad adramaad: kõrtsmik Suure-Tooma Jürgen, Kildema Kehldema Jaan, Minnika Monniko ja Ahtama-Kose Kosse möldrid, Kalama Kallama kalur Vigala jõe ääres, lisaks kümmekond hajatalu.
Rootsi kuninglik kammerhärra, Ingerimaa kindralkuberner, Rootsi kuningliku väe feldmarssal Otto Wilhelm, Hermanni p Ferseni (†1703 Kurna) pärijatevahelises kokkuleppes päris Raikküla mõisa tütar Juliane Helene Schlippenbach, sünd Fersen (†1755). Kuna Juliane Helene Schlippenbachil ei olnud lapsi esimesest abielust Jürgen Johann Fabiani p Wrangelliga (†1709) ega teisest abielust Heinrich Johann Wolmar Antoni poeg Schlippenbachiga (†1748), siis määras ta, et pärast tema surma pidid Raikküla ja Kurna mõisad minema tema õepojale maanõunik Bistramile ja tema lastele kui feldmarssal Otto Wilhelm Ferseni järglastele.
Kabala
Taani hindamisraamatu järgi oli 1241. aastal kuningale kuulunud Vigala jõe äärne Kabala Capal 30 adrataluga küla. Kabalat on külana mainitud 1275 ja 1285. aastate vahel, kui koostati piiskop Hermanni ja Tallinna kuningliku pealiku Letgasti kokkuleppel Saare – Lääne piiskopkonna ja Taani valduste vahelise piiri kirjeldus, milles ühe tähisena nimetatakse Mustoja, mis asus Harju-Kabala Cappele küla ja Lodede valduste vahel.
Aastaist 1318–1384 on nii Tallinnast kui ka Läti alalt Kuldigast andmeid Kapelle nimelise vasallisuguvõsa (Godeschalk von Capelle, Hincke van Kappele). Juba 1352. aastal pantisid Tallinna raehärrad Bertoldus Bickinchusen ja Johannes Moledino neli adramaad Kabala külast Aleydis de Bremenile. 15. sajandi algul kuulus Kabala küla Heinrich Vietinghoffile († u. 1437), kelle poeg Dietrich selle Otto Soiele edasi müüs, kuna Otto Soye poeg Hermann Soye oli abiellunud Vietinghoffide tütrega. Hermann Soye tütar Alheit Soye († 1547) oli abiellunud ordu vasalli (ordumeister oli läänistanud talle 30 adramaase Torma Pattoves mõisa koos külaga Torma kihelkonnas) Hermann Nierothiga Nuvenreit. Alheitiga oli Hermann Nierothil teine abielu, eelmine oli Torma mõisa omaniku Engelbrecht Malingrodi lese Elsebega. 1516. aastal olid pojad Johann ja Peter Nieroth Nygeroth ordumeister Wolter Plettenbergi ühed lähedastest kaasvõitlejatest. Poeg Johann oli 1518. aastal Järvamaal meeskohtunik, 1528. aastal Virumaal ja 1529. aastast Harjumaal meeskohtunik, Kabala mõisa omanik alates 1518. aastast. Kabala mõisaomaniku Hermann Nierothi poeg oli ka Kodila mõisa omanik Peter Nieroth (vt. Kodila kant).
Alheit Soye abiellus lesena veel Paasvere Paistfer omaniku Johann Dücker vanemaga. Nende poeg oli Johann Nieroth, kellest on andmeid Kabala omanikuna. 1529. aastast oli ta Harju meeskohtunik (†1545). Tema abikaasa oli Gertrud Hastfer (†1553), kes oli Kaarli Sommerhusen mõisaomaniku Hans Hastferi († 1526) tütar ja Anna Hastferi õde, kes oli abiellunud Haljala kihelkonnast Essu Jess mõisaomaniku Moritz Wrangelliga († u 1526).
1529. aastal oli Kabala mõisaomanikul Johann Nierothil Raikküla mõisaomanikuga Fürstenbergiga tüliküsimus mõisate piiriga, sealjuures oli mainitud Otto Soye aegu. Johann Nierothil oli teadaolevalt pojad – Mauritius, Hermann, Johann ja Dietrich (viimane oli 1557. aastal Virumaa meeskohtu kaasistuja ja Simuna kihelkonna Paasvere mõisa omanik). 1550ndatel aastatel olid Kabala mõisa omanikeks nii Hermann kui ka Mauritius Nierodt. Hermann leppis 3. märtsil 1553 Kuusiku mõisaomaniku Ewert Wrangelliga kokku Kabala ja Kuusiku vahelises Sikeldi metsas vaba raie piirid. Poeg Mauritius Nieroth Nigerodt pantis 1554. aastal Koikse Koick külast neli talu Essu mõisaomanikule Jürgen Wrangellile 400 riia marga laenu tagatiseks. Arvatavalt oli Mauritius 1550-ndate aastate teisel poolel surnud.
1586. aasta rootsi revisjonis oli Kabala mõisaomanikuks Hermann Johanni poeg Nieroth († 1599), kes oli abiellunud Reinhold Heinrichi poeg Tiesenhauseni (viidi 1581. aastal Petserist Venemaale vangi ja suri seal) tütrega ja neile kuulus ka Klooga Lodensee mõis. Hermann oli Kabala mõisa ja 20-adramaase Kabala Vigala jõe mõlemal kaldal paiknenud küla, Tiidumäe-Tödema Dödema talu, Kõllo vs Kolvuta Kalwata, Kolwuta üksjalg, poolteiseadramaase Vahevere Wehefer talu, veel Laikmäe Laickmecke talu, 2,5-adramaase Leesi vs Leelise Leliz talu, kaheadramaase Ruugemenge Rugemenge talu ning kahe veski ja Aste Ase pooladriku omanik. Kõik kokku pidi olema 35 adramaad. Veel oli Muldemäe Mulckemeck üksjalg ja Ojataguse Oyentacken pooladrik ja kaks Paddessoo Paddesso üksjalga ja Kooseni üksjalg, siis juba kõik kokku 40 adramaad.
Poeg Johann oli Torma mõisa ja küla omanik, kes kviteeris 1587. aastal Tallinnas oma esimese õndsa abikaasa Maye Lode isa pärandust (müüdud Hulja mõis 4000 margaga) koos naise õe Anna Lode mehega, Ravila ja Purila omaniku Johann Koskulliga. Teistkordselt oli Johann abiellunud Ebbo Zoegega. Kuna emapoolsed Lode ja Hastferi suguvõsad oli Kabalast pärit Nierothite meesjärglased enamasti mujale elama viinud (Virumaale ja Tartumaale), oli juba aastatel 1615-1617 probleemiks Kabala mõisa pärimis- ja omandiõigus, selle üle arutleti siis Eestimaa ülemmaakohtus.
Tolleaegsed pärijad olid Paasvere omanikud Hermanni pojad Magnus ja Wilhelm Nieroth. Magnus († 1624) oli abiellunud Ursula Burmeistriga ja Sauerbachiga), oli ka Klooga mõisa omanik koos vennaga. Wilhelm († pärast 1650) oli aga Virumaa mõisate – Neeruti Buxhöwden ja Paasvere Paistfer omanik, abikaasaks oli Anna Lode. Tolleaegsed pärijad olid Paasvere omaniku Hermanni pojad Magnus ja Wilhelm Nieroth. Wilhelm († pärast 1650) oli Virumaa meeskohtu kaasistuja aastatel 1625-1629 ja Virumaa mõisate – Neeruti Buxhöwden ja Paasvere Paistfer omanik, abikaasaks Anna Lode.
Veel olid omanike ringis Hermanni tütred Eufemia Nieroth (Dietrich Tiesenhauseni lesk), Gertrude Nieroth (õndsa feldmarssal Hermann Wrangelli naise ema) ning Hermanni isa venna Dietrichi († enne 1600) poja († enne 1612) Georg Nierothi tütred. Kabala mõis kinnitati Wilhelm Nierothi pärandiks. Tema andis Kabala mõisa oma vanaonu poja Georgi (Jürgen) tütrele Adelheidile († 1641), kes oli abiellunud 1620ndate aastate alguses Kaarli Sommerhausen ja Üksnurme (Keila kihelkonnas) mõisniku Heinrich Hastferiga.
1630. aastal oli antud ürik Heinrich Hastferile kui Kabala omanikule, kuid juba 1626. aastal oli Heinrich Hastfer Kabalas allkirjastanud nõustumise Kaarli mõisa jätmisest nooremale vennale Klausile († u enne 1641), kes oli abiellunud Sikeldi ja Kuusiku pärijanna Anna Wrangelliga (neile eraldati nn uus mõis Lellapere külade ja maadega. Sinna kuulusid 30-adramaase Lellapere maavaldused nagu Kokuta Kokkota, Kärpla Kerpel, Laeste, Layste ja Lellapere Lelefer külad ja Vooriste Forenschott hajatalu ning 18-adramaane Hõreda Hörden küla.
Pärast noorema venna surma sai Kabala mõisaomanikule Heinrich Hastferile nii Sõmeru Neu-Sommerhusen, Üksnurme kui ka Lellapere mõis. Harjumaa maanimistus aastatel 1663 ja 1678 oli 22,5-adramaane Kabala mõis õndsa maanõuniku Heinrich Hastferi († enne 1663) pärandus. 1693. aastal oli õndsa kapteni Heinrich Johann Hastferi († 1687, abielus oli Margaretha Maydelliga, Läänemaa Maidla Tokumbeck mõisa omaniku tütrega) 27-adramaane Kabala Kappel mõis koos Tiidumaa Töima poolmõisaga.
1695. aastal Kabala Kappel mõis ja uus Tiiduma Toimas poolmõis koos 22-adramaase Kabala küla, kolmeadramaase Aruvere Arrofer küla, kaheadramaase Laikma Laikmets küla ja kahe ja poole adramaase Lehiske Lelust küla, Likemets Mihklil oli pool adramaad, mölder Jaan oli mõisa-alune peremees, üheadramaane Nõmmküla kuulus mõisakõrtsmikule, Pilpa Jürgeni (oli mõisavara kasutaja) pooladrik Arropere talu oli tühi.
1696. aastal oli 27-adramaase Kabala mõisa omanik õnnis kapten Heinrich Johann Hastfer. Sellel ajal oli juba Likemetsa küla ka üks Kabala mõisa küladest ja Vana veski kuulus mõisale. Heinrich Johann Hastfer oli samas ka 15-adramaalise Lellapere mõisa omanik. Katku oli surnud 1710. aastal tema poeg Heinrich, keda on tituleeritud Kabala, Sõmeru ja Lellapere omanikuna. Tema vend Georg Gustav Hastfer († u 1720) abiellus 1697. aastal Kuusiku ja Sikeldi omaniku Moritz Wrangelli († u 1710) tütre Christine Johannaga ning aastal 1700 läks Jalase küla nendele, kes rajasid siis Koiksesse mõisa.
Hiienurme-Sooaluste
1241. aastal oli kirjas seitsmeadraline Sooaluste Sonalae küla, mille omanikuks oli Taani kuningas. 1379. aastast olid need alad Johann Lechtesele kuulunud, nii et tema 1412. aasta testamendis on kirjas Sooaluste Sonal ja tema naaberküla Hiienurme Hydenurm, Hydenůrm. 1452. aastal andis omanik Ewert Dücker oma abikaasa teadmisel Ewert Tödwenile üle Sooaluste Sonall, Hiienurme Idenorm ja Mäe Mex külad Rapla kihelkonnas. 1471. aastal läks valdus Herman Dietrichi poeg Tödwenilt Klaus ja Heinrich Treydenile. 1472. aastal andsid Klaus ja Heinrich Treydenid Arndt ja Jürgen Vietinghoffile Sooalauste ja Hiienurme külad.
Vahepeal jõudsid valdused uuesti Treydenitele ning 1530. aastal andis Jürgen Rolandi poeg Treyden mõisa üle Johann Bremenile. Pühatu mõisaomaniku Johann Bremeni valdusteks oli 1555. aastal ka Hiienurme mõis, Sooaluste ja Vahakõnnu külad ja tema kokkulepped Fabian Tiesenhauseniga. 1573. aastal müüs Pühatu omanik Johann Johanni poeg Bremen oma Hiienurme mõisakese Höfchen koos Sooaluste külaga Aaspere Kattentack omanikule Johann Hastferile, kes on ajaloost teada väga halva ja vägivaldse mõisnikuna (lõikas talupoegade seljast naharibasid ja kasutas mõõka talupoegade kallal). 1586. aastal kuulus Johann Hastferile 15-adramaane Hiienurme Idenurm mõis Hoff koos Sooaluste Sonall külaga. Hastferite valdusena liideti Hiienurme ja Sooaluste Lellapere mõisa valdustega. 1672. aastal kuulus Hiienurme Järvakandi mõisa alla ja see oli panditud Vigala omanikule Otto Johann Uexküllile.
