Juune Holvandus / foto: Arvo Kuldkepp
Kihelkonnapäeval, 23. juulil mälestati Raplasse maetud tuntumaid inimesi, õnnistati kunagisi leerilapsi, anti üle kihelkonna auhind, kuulati Priit Rohtmetsa loengut, kuidas härraste kirikust aastal 1917 sai Eesti vaba rahvakirik.
Rapla surnuaial tegi õpetaja Mihkel Kukk talle omaselt põhjaliku ringkäigu. Mälestati neid, kes küll lahkunud, ent kelle tegemised kuidagiviisi jätkuvad Rapla maakonna elavate seas, olgu sündmustes või mõtetes. Keegi külalistest arvas, et kindlasti on Raplas siitkandi ühe kuulsama mõtleja Uku Masingu haud, kuid tema puhkab hoopis Tartus Raadil. Igatahes on Rapla kalmistu kenasti korras, koguduse juhatuse esimehe Raivo Ermi töö paistis samuti vaatajaile hästi ära.
Keskpäevasel teenistusel, kus õpetaja Kukel aitasid teenida ta vend Kalju Kukk ja Ants Leedjärv, olid au sees kunagised leerilapsed aastatest 1947, 1956, 1957 ja 1967, kokku 20. Aastate kogemus põles nagu lamp ja valgustas nende nägusid, kuma peegeldus vastu altarist ja õnnitlema tulnud lastes ja lastelastes, neid oli palju. Üks niit, mis päriselt kunagi ei katke.
Seekord sai Rapla kiriku ja koguduse nimel kihelkonna auhinna, Maarja-Magdaleena kuju (autor Tauno Kangro, traditsioon ise on aastast 1998), maavanem Tõnis Blank. „Tõhusa ja kaaluka eseme samaväärt töö eest,“ nagu õp Kukk ütles. „See kuju on märk heast, toetavast ja mõistvast koostööst, mis kiriku ja valla vahel alati on olnud.“ Tõnis Blank oma vastusõnavõtus kinnitas, et loodab koostöö kestust. Tal oli jutustada huvitav seik elust, mis samahästi võis ka nüüdisaegne rahvaluule olla. Esitus oli väga nauditav ning Mihkel Kukk lisaski lõpetuseks: “Tõnis Blangis on kaduma läinud andekas pastor. Vaimulikule ametile küll, aga mitte Raplamaa inimestele.“ Sellest oli hea meel kõigil.
Lõunaks söödi suppi kirikuaias, nagu juba mitu aastat. See kinnitas keskpaiga tahedasti, oli tunda valmistaja Liina Kuusemäe käekirja. Kohv ja kohev kringel pastoraadis, eks ole see ju kirikuelu klassika, mille nautimisest ei väsi, kõigile jätkus ka lisatükke ja jäi veel ülegi. Eestlased on lootusetud kohvijoojad – Poolamaa külaline soovis juua teed, laual oli küll kuum vesi, aga teed pidi eraldi tooma.
Pärast lõunat oli välja kuulutatud ajalooprofessor Priit Rohtmetsa loeng Eesti vaba rahvakiriku sünnist ja kujunemisest. Miks peaks praegu, kus kirikuskäijate arv just ei kasva, veel sellise teema vastu huvi tundma? Sellepärast, et kiriku seest on välja kasvanud nii rahvastikuregister, rahvakoolid, lugemisoskus kui ka eesti keel meie tänase ühiskeelena. Seda on veel väga lühidalt öelduna. Rohtmets kaitses doktorikraadi väitekirjaga “Teoloogilised voolud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus aastatel 1917–1940”.
Et üldsuse ees on tavaks kirikut eestlaste meelelaadi kujundajana alahinnata, on suuresti punase proletkulti pärand. Professor Rohtmets ongi uurinud, kui kange kirikuskäija eestlane üldse on olnud, kui palju oli käijaid saja aasta eest ja kui palju praegu. Miks oli aastail 1919- 1920 ka Eesti Asutavas Kogus nii palju „punaseid“, miks jäi toonane Eesti haritlaskond kirikust just siis kõrvale?
Esimest korda oli rohkem eesti kui saksa soost kirikuõpetajaid Eestis aastal 1920. Hakatakse kirikute maavaldusi ümber jagama, ära võtma ja neile uusi rakendusi leidma. Kirikumaks väljakujunenud nn regulatiivmaksuna muutub. Köstrid taanduvad rohkem orelimängijaiks, nad ei asenda enam õpetajat peaaegu kõigis vaimulikes talitustes. Saime teada, mis amet oli kiriku vöörmünder.
Arvestades seda, kuivõrd heal tasemel loeng väga kuulajakeskses esituses oli, oleks võinud oodata, et selline väljakuulutatud kultuurisündmus toob rohkelt rahvast kokku, kuid paraku polnud nii. Aga kõik kohale jäänud kuulasid tõsise huviga, esitasid ootamatult palju küsimusi ja said ka vastuseid.
