Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen
Viljandi folgi eel toimub juba traditsiooniks saanud Eesti Etno laager noortele muusikutele nii siit- kui ka sealtpoolt piiri. Üheksa päeva kestnud laager Kõpu mõisas kulmineerus nelja päevaga Viljandi folgil ja kahe esinemisega, millest üks oli reedel Kirsimäel ja teine laupäeval rohelisel laval.
Etnolaagril on käsil 21. aasta, sellest üheksa aastat on laagri üldjuht olnud Margit Kuhi.
Enne kontserti ja selle alguses oli ilm hall ja vihmane, aga tundus, et Eesti Etno noorte energia, soojus ja lõbusus muutsid ka ilmataadi tuju paremaks. Vihm lakkas ja päike hakkas paistma. Noorte energia nakatas ka publikut ja pani osa rahvast vahepeal lava ees tantsima.
Kuna iga aasta on laagris uued noored, on Eesti Etno kontserdid alati erinevad. Esitatud Eesti pärimuslugude kõrval tutvustati ka teiste maade traditsioonilisi lugusid. Pillimäng andis korraliku energialaengu mitte ainult esinejatele endale, seda oli selgelt tunda ka publiku seas.
Muusika kõrval oli Eesti Etnol seekord publikule näidata ka üks oma tants, mis korralikult elevust tekitas. Poisid tõmbasid endal särgid seljast (tüdrukutel jäid särgid selga) ja energiliselt esitati maooride tantsu hakat. Algul oli haka mõeldud sõjatantsuks, kuid seda esitatakse erinevatel puhkudel ja iga kord on see tants natuke erinev. Maoori juurtega Jeremy Hantler kirjutas folgil nähtud haka spetsiaalselt Eesti Etno jaoks. Igal hakal on oma sõnum ja seekord oli tantsu sõnum see, et muusika ühendab maailma.
Laagriliste hulgas paistab see sõnum eriti silma. Kokku osales 75 noort 13 maalt. Esindatud olid näiteks Austraalia noored, kes olid laagris esimest korda. Selle kohta, kuidas nad laagrisse jõudsid, rääkis Margit Kuhi, et see sai võimalikuks tutvuste kaudu. Esimest korda olid laagris kolm vabatahtlikku, kes olid käinud Prantsusmaal laagris, kus õpetati etnolaagrite juhendajaid. Kohe aga laagri juhendajaks ei saa, enne tuleb olla vabatahtlik. Laagrist aga saadi tutvused, mille kaudu jõudsid Austraalia noored Etno laagrisse.
Laagri ülesehituse kohta rääkis Kuhi, et esimesed kolm päeva on hästi tihe õppimine – neli lugu päevas õpitakse ära. Ülejäänud päevadel lihvitakse oskusi, antakse kontserte ja nähakse Eesti ilu igas selle varjundis. Kogu laager on üks korralik muusikalaks, õhtuti on vaba lava, kus igaüks saab näidata oma oskusi ja teisi õpetada. Selleks, et noored laagrisse saaksid, tehakse koostööd Rootsi Rättviki etnolaagriga ja meie sugulasrahvad – karjalased, komid, marid – jõuvad siia koostöös Fenno-Ugria sihtasutusega.
Laagri eesmärk on anda sisemist jõudu ja inspireerida noori pärimusmuusikaga tegelema. Kes on vahepeal kaotanud motivatsiooni pilli mängida, leiab selle laagrist kindlasti üles. Noorte maailmavaade avardub, pillimängu kõrval õpitakse erinevaid keeli ja saadakse sõpru, kellega suheldakse edasi ka pärast laagrit.
Margit Kuhi sõnas, et noored tunnevad sageli hingesugulust ja moodustuvad uued muusikalised kooslused. Laagris valitakse välja ka kuus noort, kolm eestlast ja kolm välismaalast, kes oktoobri alguses mööda Eestit ringreisile lähevad, et anda kontserte ja korraldada õpitubasid.
Margit Kuhi pälvis pikaaegse panuse eest Eesti Etno laagri juhendamisel ka Viljandi rae tunnuskirja. Oma loo Etno kohta on Margit kirja pannud sel aastal Viljandi folgi sünnipäevaks ilmunud raamatus „Viljandi pärimusmuusika festivali lood“. Seal tõdeb ta, et hallates laagri üldpilti üksi, läheb vahel rõõm kaduma, just pillimängimisrõõm. Õnneks on kunstilise juhina sisemist ringi juhtimas Merike Paberits ja energeetilis-sotsiaalse poole eest hoolitseb jutuvestja Erki Kaikkonen, kes vajadusel noortele nõu annab ja toetab.
Margitil on natuke kahju sellest, et ta ise noorena sellises laagris olla ei saanud, kuid seda enam tahab ta noortele sellist laagrit teha ja hoida seeläbi meie pärimuskultuuri elujõulisena.
