Aivi Meister, Nõmme küla külavanem / foto: Aare Hindremäe.
… maakonna delegatsioon läks Raplast Viljandi. Täpsemalt 4.-6. augustini Vana-Võidus toimunud Eesti Külade XII Maapäevale „Eesti küla elab“.
Päevast sai osa kõikide maakondade külaliigutajaid poole tuhande tuuris, sh raplamaiseid veerandsada (neist 12 külavanemat!). Eesmärk oli näha/kuulda, kuis see küla siis elab või elama peaks. Päevad olid tihetegusad, kogemusi ja mõtteid kogunes kuhjaga, positiivsetest emotsioonidest rääkimata.
Kinnitame omajuursust
Et oma silm on kuningas, uuriti algatuseks võõrustajamaakonna külaelu. Rapla valikuks sai Heimtali. Alustati omanäolisest ringtallist ja ringkäik viis edasi mõisa, kus mõisauurija Imbi-Sirje Torm tegi pooletunnise kõnerännaku. Muuseumi klassiruumis kõneles tolle maja hea haldjas, tekstiilikunstnik Anu Raud kestva küla põhitõest – „omajuurne taim on alati tugev“. Ja juurdumiseks saab ise palju teha, alustades lastele looduse- ja iluarmastuse sisendamisest.
Järgisime ka seinal olevat üleskutset „Koo end ajalukku“, kangastelgedel EV 100 sünnipäevakingi-kaltsuvaibale triibutäiendust tekitades.
„Heia-heia hipp-hopp …
… Raplamaa on tipp-topp“ – rõkkas meie enesereklaam, kui külad lippude lehvides ja üksteise võidu hõigates rongkäiguna end läbi Viljandi marsitasid. Elagu-hüüdeid kostis ka tänavapublikumilt. Mitmesajameetrine lustlikult looklev inimuss peatus kunagise Põllumeeste Seltsi hoone hoovis, kus tervitajaks härra C. R. Jakobson isiklikult. Tema kõnest jäi kõlama, et kõige suurem ime on iseolemine – keel on rahva hariduse kandja ning keel ja mõistus käivad käsikäes.
Edasi jätkati sõitu Vana-Võitu, otse avasüli ootel Viljandi kutseõppekeskusse. Peamajas oli autohallist saanud uhke aula, keskel troonivast veokist lava ja kaltsuvaipade alla peidetud tööpingid olid maskeerunud lamamistoolideks. Ei puudunud ka lüpsimasinad, piimanõud ja aukohal piimapukk, mis leidis paljude esinemiste käigus rakendust. Külaliseks oli sõprusgrupp Moldovast, kes sulandus maarjamaalastega ülihästi.
Pärast ühislaulu sai sõna kogu ürituse hing ja selgroog, Eesti Külaliikumise Kodukant juhtfiguur Krista Habakukk. Ta teatas uhkusega, et Kodukant on saanud 20-aastaseks, miski ei saa murda külavaimu ning Maapäev on meie parlament. Lisas veel, et nende päevade jooksul väisab üritust riigi koorekiht, nii et seda juhust kasutades tasub neid „väänata“.
Aasta Küla komisjoni esimees Eiki Nestor pajatas regionaalpoliitikast, mille suund on nimelt see, et inimesed elaksid ka mujal, mitte ainult Tallinnas. Pole üldse tähtis, mitu valda on, vaid et inimestel oleks kohapeal tööd – kõige parem elu on seal, kus KOV inimeste pärast muretseb. Enne aasta küla väljakuulutamist ütles Nestor, et võitjad on tegelikult kõik, sest külades tehtut ei suudaks ei valitsus, parlament ega peaminister, isegi kõik kokku. Jakobsoni rolli minetanud koolipapa Tarmo Loodus tegi tähelepaneku, et kes täna tulnud Vana-Võitu, on kõik täitsa noorevõitu.
Elamusi igale maitsele
Jagati ka eritiitleid – kõige silmapaistvam, aatelisem, suuremalt unistav, iluloovam jne. Auhindajaks ka Eesti Pagar, kellelt saab oma maitse ja mõõdu järgi tordi tellida Lääne-Virumaa Läsna-Loobu küla, kes küpsetamisvõistluse kinni lõi. Meiemaine Teenuse sai tiitli „Avatud vaimuga“.
Tähtsaima teatepulga andis üle 2015.a liider Leedri küla Saaremaalt ning Eesti Aasta Küla 2017 au noppis juba pisemaltki pärjatud Läsna-Loobu. Võitja sai külanimelise EV lipu koos lipumastiga, pluss turgutava rahasüsti. Kandidaatküladele jäi mälestuseks karjakell, mida Eiki Nestori sõnul hea kasutada siis, kui asi kipub kontrolli alt väljuma.
Et emotsioonid kõhtu ei täida, oli järgmine etteaste „Maakonna maitsed“ – iga maakond kattis oma kulu ja kirjadega laua, kus valitsemas kodupaigale omased söögid-joogid. Piki isuäratavat laudaderivi said kõik ampsata-lonksata head-paremat ja vaimutoiduna kultuuriprogrammi „Ürgses rütmis“.
President ja kingikott
Järgmine päev oli mõttetegus. Otsa tegi lahti debatt „Mõtleme kastist välja“, juhiks telest tuntud Urmas Vaino. Teemadeks haldusreform, sellega seonduvad pinged, suhted/ettevõtlus külades, haridusprobleemid. Leiti, et külas ei muutu reformi tõttu midagi, aga inimesed kardavad muutusi. Ent sellega olevat nagu teise veekaussi hüppamisega – käib plärts, aga varsti seda ei mäletagi. Ka peljatakse eksimise-silti külge saada ja sealt tulebki pidur.
Umbusklikke saab inspireerida edulugudega ja kindlasti peab olema omavaheline suhtlus – üksildus tagab kroonilise stressi. Positiivne on, et inimesed on tulnud taludest välja ja vaatavad, et vau, kui lahedad inimesed ümberringi. Ettevõtlusele saab kaasa aidata ka lihtsate vahenditega, näiteks müües üksteisele oma toodangut. Vald võiks pakkuda koolitust ja mentorlusprogrammi.
Pärast lõunat alustasid tööd teemakojad, milles osalemist võeti täie tõsidusega. Teemad jagunesid neljaks: haldusuuendused, ühistegevus kogukonnas, ettevõtlik küla ja rahvusvaheline küla. Iga maapäevaline osales kahes teemakojas, hiljem arutati kuuldut ja osa kirjutati ka manifesti.
Pärast õhtusööki nägi kava ette 20 pärna (päikese)ringina istutamist. Kuna selles aktsioonis pidi osalema ka meie riigipea, oli arusaadavalt õhus elevust. Ent kui proua president naeratades rahva sekka astus, ei tuntud vähimatki võõristust – niivõrd vaba ja lihtne oli suhtlemine. Pärast istutustööd asutati taas aulasse, kus tervituseks ütles näitlejast õhtujuht Margo Mitt, et nüüd antakse sõna austatud, armastatud ja väga ilusale presidendile.
Riigipea tänas kena tervituse eest ja sõnas sissejuhatavalt, et temalt on küsitud, kas ta on jõudnud maaeluga tutvuda. Selline küsimus tunduvat talle imelik, sest ta ei teadvat ühtki eestlast, kes tahaks 24/7 olla linnas. Muuhulgas kinnitas, et 21. sajandi väljakutse ei ole linnastumine ja peame olema valvsad, et külad jääks selliseks, nagu nad on. Rõhutades pani ta südamele, et kuna KOV omab väga suurt voli teha seda, mida inimesed tahavad, jätkugu meil sügisel valimistel oidu valida neid, kes küsivad inimeste tahtmisi. Ei tohi minna seda teed, et Tallinnast öeldakse, mida peame tegema.
„EV 100 igas külas“ raames nähti videoklippides, mis vahvat maakonniti hällilaps-vabariigile kingiks pihku pistetakse. Valik oli muljetavaldav. Näiteks 100 puuga viljapuuaed, 100 maakivi park (valla kaardiks), 100 peipsiäärset retsepti (kokaraamatuna), 100 lauaga kaarsild, sepistatud külavärav, tantsupidu, 100 seent (puuskulptuuridena) jm. Raplamaalt kingib Keava tammepargi (kuhu istutatakse iga 1. klassi lapse auks tamm) ja Linnaaluste küla näitemängu Eesti ajaloost.
Kuigi teadaolevalt pidi president kiirustama Saaremaa praamile, jäi ta siiski pisut pikemaks ja silmnähtavalt nautis sealolemist – plaksutas ja laulis kaasa, naeris südamest naljade peale, olles lihtsalt üks maapäevaliste hulgast. Ülimeeleolukale õhtule panid muusikalise punkti Untsakad, kelle saatel varavalgeni ennastunustavalt tantsu vihuti.
Manifest 99% täitmisele
Järgminegi hommik algas debatiga, sedakorda teravkeelse raadiohääle Märt Treieri küsimusterahe all teemal „Maaelu arengu suundumused Euroopas ja kuhu liigub Eesti“. Väitlejate hulgas oli ka maaeluminister Tarmo Tamm, kes leidis, et probleemid on olemas, samas maal sõites näeme palju ilusaid külasid. Maale peab saama rohkem töökohti, tuleb alternatiive leida – kitse- ja lambakasvatus, maasikaid eksportida jms. Lisaks on 110 000 ha maad, kus käib „euroheinategu“. Juttu oli kordategemist vajavatest väiksematest teedest – kruusateede katte alla viimine olevat järgmine programm.
Krista Habakukk leidis, et ellujäämiseks tuleb väikeettevõtjal vähendada tööjõumakseid ja toetusi tuleks kasutada seal, kus eluliselt vajalik, ning et kogukonnad on arvestatavad otsuste tegemisel. Ja et Leaderi rahadega on KOV-id teinud natuke jagamismänge, õiglus tuleb siis, kui kaasatakse partnereid. Maapäevaliste hulgast avaldati arvamust, et Leaderi toetuste puhul jääb palju bürokraatia taha. Ekspõllumajandusminister, külavanem Tiit Tammsaar kordas varemräägitud mõtet – külas tuleb EIT (elekter-internet-teed) korda saada. Kolmas hääl rahva hulgast arvas, et kas maaelu eesmärk on üldse toidu tootmine, kuna toitu on maailm täis. Eesmärk peaks olema eestlasi „toota“, et kasvatada uued põlvkonnad.
Lõputseremooniale saabusid ka peamine minister Jüri Ratas ja riigireformi komisjoni esimees Ivari Padar. Ratas avaldas tänu külaliikumisele ja leidis, et oluline on elanike arvu tõus. Reformi tehes olnud eesmärk, et KOV-id saaks ise parimad lahendused leida. Oluline küsimus on rahastamine – tulubaasi tuleb suurendada rohkem kui 25%.
Padari sõnul on viimane valitsus võtnud maaelu luubi alla ja asi on hakanud edenema. Tunnustas, et maakogukondade manifest on eluline dokument ja tõsine abimaterjal järgmiseks kaheks aastaks. Manifest antigi riigiisadele üle. See koosnes 11 punktist: maaelu ühtne koordineerimine, kogukonna kaasamine otsustusprotsessidesse, maapiirkonna mõiste täpsustamine, inimeste elukestev õpe, maa- ja linnapiirkonna koostöö, innovatsioon maapiirkonnas ja töökohtade loomine, soodsam maksukeskkond, kogukonna teenuste pakkumine, kogukondade rolli suurendamine Euroopa Fondi kasutamiseks, riiklikud toetusprogrammid, ligipääsetavus ja paremad ühendused, elanikkonna kaitse ja turvalisus.
Minister Tamm leidis, et valitsus teeb igati koostööd ja lubas, et kahe aasta pärast on 99% manifestist täidetud. Ratas kinnitas, et võetakse kõiki punkte tõsiselt ning avaldas tunnustust, et Tarmo on väga optimistlik selle 99%-ga, ja palus rahval see lubadus meelde jätta.
Oligi aeg kuulutada välja 2019.a maapäeva korraldaja – XIII Eesti Külade Maapäev läks Põlvamaa kätesse. Enne kojusõitu põigati „Leivakülla“, so leivatordi põhimõttel ehitatud 3,6 m pikkust ja 1 m laiust Viljandi-teemalist maketti pintslisse pistma. Selle tegemisega nägi 19 tundi kurja vaeva kohalik kokanaiskond ja lisaks hulgaliselt maapäevalistest vabatahtlikke. Nii et sellele kunstiteosele nugadega lähenemist oli lausa valus vaadata. Samas, mis seal salata, „küla“ maitses taevalikult.
Need kolm päeva möödusid lennates ja taevataatki oli maarahvaga mestis – kui rahval vaja väljas olla, pihustas vaid paar piiska, ja kui päästev katus peakohal, ladistas mõnuga. Külarahva tulevik tundub igati helge, kui lisaks valitsusele jätkub koostöö ka ilmavanaga, piisab kui Põlvamaa Maapäevalgi.
