Juune Holvandus / foto: Siim Solman.
Raplas käis külaline Krimmist, Ljubov Boitšuk. Teda saatis Krimmi Eestlaste Tugiseltsi liige Aare Hindremäe, fotograaf ja talupidaja. Nagu igal aastal, külastab Ljubov oma Tallinnas elavat ema ja ühtlasi ka lapsepõlvemaad. Raplamaale tuleb ta külla Inglistele Hindremäe perele, sest on ka ise aastaid Krimmi Eesti Kultuuriseltsiga seotud olnud.
Aastal 2011 tähistas Krimmi pisike eestlaskond oma suurt pidu, tegevuse 150. aastapäeva, ja juba kolm aastat hiljem oli Krimmi ühiskondlik-poliitiline olukord muutunud, ta ei olnud enam sõbraliku Ukraina riigi osa, vaid Venemaa kontrolli all olev piirkond. Ka sellest on möödas kolm aastat. Ljuba käest on huvitav kuulda, milline on olukord nüüd. Mõtlen esmalt igapäevast eluolu kohaliku pilguga.
Krimmi eestlaste praktiline huvi Eesti vastu peab ootama
Küsitletav räägib kõigepealt kohaliku Eesti Seltsi ja selle huviliste väljavaadetest praegu Eestiga suhelda. „Olid kultuuriühingud, nüüd on väikerahvastel oma kultuurautonoomia, nagu eestlastel, nii ka lätlastel, leedulastel jt. Enne 2014. a anti välja ajalehte Krimmi Eestlased, käisid õpetajad Eestist, põhiliselt eesti keelt õpetamas. Oluline oli, et Krimmi tulid väga mitmesugused kultuurikollektiivid, ansamblid, näitused, kultuuritegelased. Praegu on see kõik peatunud, nüüd teeme seda, mida ise oskame,“ lõpetab Ljubov avatud temperamentse žestiga. Tema lõunamaa huumori tajumiseks ei piisa sõnade kuulamisest, mängivad kehakeel ja näoilme, hääletoon kõigepealt.
Sünnilt on Ljubov tallinlanna, õppinud Leningradis füüsikaõpetajaks, abiellus siis ja läks elama Krimmi. Kuid Eesti meelsus ei ole temast lahti lasknud, ta räägib suhtlustasandil väga heas eesti keeles. Ta ise tajub, et sealses kontekstis on ta ratsionaalne, põhjamaine, siin aga toob juba tema ilmumine kaasa meeldivat soolakat sooja Musta mere õhku.
Ljubov jätkab: „Varem oli meil, Eesti-huvilistel, ikka võimalusi Eestisse tulla, kuigi Shengeni viisa on olnud ka varem probleemiks. Meie juurde Krimmi tuldi Eestist mitmete bussidega, hoolimata pikast vahemaast. Eesti keele tunnid olid ju samuti populaarsed selle tõttu, et oli võimalus Eestis käia, see uks oli keele abiga avatud. Krimlased, üldse ukrainlased ei õpi keeli lihtsalt passiivsest huvist, ikka peab olema praktiline motiiv selle taga.“
Ta räägib, et igaüks ei saagi Krimmist välja sõita, näiteks külades on elu karmim ja peab valima, kas kuhugi sõita või kulutada see raha muid vajadusi mööda. Praegu ongi viisaasjanduses väga segased ajad – valitseb küllaltki karm kapitalism, viisa saamise moodused varieeruvad Venemaa ja ka veel Ukraina ametkondi mööda, viisa hinnad sõltuvad tuule suunast.
„Eestist on kostnud signaale, et võib-olla saab avada nn humanitaarviisa, nimelt on (europarlamendi saadik) Yana Toom tõstatanud selle Euroopa Parlamendis, kuid praegu ei tea täpsemalt.“ Juttu jätkates selgub, et kõige parem, kui ajakirjanik liiga täpselt kõike ei päriks ja sedagi, mida kirja paneb, hoolega kaaluks. Sest muidu võib tahtmatult riivata kohalike praegu settimata efemeerseid väljundeid. Nii me siis teemegi. Hea lugeja – tuletagem meelde vana head ridade vahelt lugemise oskust ja meenutagem, kui kerge oli kord meiegi habrast tasakaalu häirida.
Krimmis kestab segane üleminekuaeg
Edasi vesteldes selgub, et olustikuliselt on Krimmis väga segased ajad, mis meenutavad kõige rohkem Eestis läbi elatud rubla-aja lõppu. Mõned suunad on uus võim postuleerinud. Näiteks Krimmi infrastruktuuri väljaehitamise – lennuväljad, väga korralikud maanteed, raudtee, mis jälle viiks Simferoopolisse. Seda tehakse – Kertši 17 km pikkuse silla ehitus, mille läbilaskevõime peaks vastama igati tänapäeva nõuetele, käib suure hooga, öösel ja päeval. Soov on kuurordid uuendada, laiendada, raha teenima panna. Ka siin töö käib.
Tõesti, kolm aastat on muutuste juurutamiseks väike aeg. Töökohtadega on nagu varakapitalismi ajal ikka – inimene peab oma ressurssi jaotama kolme töökoha vahel, et saada vajadused kaetud. Nii tehaksegi, ka Ljubov räägib õpetajana oma kolmest töökohast. Ja lõpetab taas talle omase naljaga, et õpetaja, ühiskonna kujundaja asub paraku toiduahela lõpus – mida murdjad talle jätavad, sellest ta siis elabki. Ehkki Ljubov on aastal 2015, juba uue võimu ajal valitud aasta füüsikaõpetajaks, ei kajastu see tema töötasus. Need, kes teda tunnevad, peavad selletagi lugu. Vene seaduste järgi on 55-aastane naine pensionär, tema küll töötab edasi, ja ikka kolmel kohal.
Ljubov teab, et Eestis oleks 55-selt pensionile saada paljude naiste unistus, ja mainib, et ka Krimmis on hakatud rääkima pensioniea edasilükkamisest. Praegu maksab Venemaa pensioni, millega saab siiski null-nivool või ka pisut kõrgemal elada. Ukraina seni makstavad pensionid korrutati päris kena koefitsiendiga ja tulemus pole halb paljude jaoks, eriti mis naisi puudutab. Võib osta nii pesumasina kui ka uue teleri.
Töökohtade probleem on Krimmis raskenenud ka selle poolest, et suleti Ukraina-aegseid ettevõtteid. Aga Venemaa on lubanud luua uusi töökohti Krimmi, praegu see lootus inimestel igatahes on. Venemaa on kahtlemata investeerinud, ta selgelt tahab toetust nendelt, kellele Ukraina valitsuse liigsest vabadusest tulenev segadus polnud meelt mööda. Ühesõnaga – teatav kord, mida ju mitmed ihkasid, on olemas. Aga üleminekuaeg kestab.
Autonoomiat ei antud, küll aga mošee
Krimmi tatarlased, keda nõukogude võim kunagi raskelt represseeris, on nüüd enamasti kodukandis tagasi. Viimase paarikümne Ukraina-aastaga on nad ehitanud oma võrgustikud uuesti üles, saanud tagasi osa kinnisvara, kuid ikka on omandisuhted osalt segased, osalt lõpuni lahendamata.
Krimmi tatarlased paisati laiali mööda N liitu, nii et nad kaotasid peaaegu täiesti oma keele ja nüüd taastavad seda oskust. Keeleõpetajaid on koolide jaoks ette valmistatud. Tatarlased taotlesid nüüd Vene valitsuselt (kultuuri)autonoomiat, kuid ei saanud. Samas andis Putini võim neile julge usuvabaduse. Ammu oli tahetud Simferoopoli lähedale ehitada üht võimsat mošeed, iga tatarlast oli kutsutud üles tooma sinna vähemalt ühe telliskivi. Nüüd anti Putini võimult täiesti roheline tee, ehitis kerkib. (Roheline on ka islami püha värv.)
Käivat ka arutelu, kuidas või mille alusel ja mis mahus tatarlastele kompenseerida kunagi eksproprieeritut. Üksüheselt maad ja hooneid ju tagastada ei saa. Siinkohal meenub Eestis kehtinud nn kollaste kaartide süsteem.
Esialgu paistab,et kord on hea
Vene keskvõim on lubanud ja ka astunud samme sotsiaalse turvavõrgu kindlustamiseks. Arstiabi, juba mainitud pensionid, heakord ja puhtus, koolidele uued, nüüdisaegsed töövahendid, gümnaasiumide lõpueksamid ühtlustatakse Venemaaga, et edasiõppimine oleks sujuv. Tundub, et Venemaa soovib luua teatavate erimugavustega piirkonda ja astub selleks samme.
Euroopa Liidust Ukrainale avanenud liitumissoodustused nüüd enam Krimmile ei laiene. Kohalikel, kel poliitikast ükskõik, on üldiselt hea meel, kui kord majja saab. Natuke aga kripeldab, sest ei tea, kui suur võit või kaotus euroliit Krimmile oleks olnud. Eestist Krimmis käima harjunud hariduse ja kultuuri kandjaile loovad uued mängureeglid uusi nõudeid, kannatlikkust kõigepealt.
