Helerin Väronen / foto: Siim Solman.
Enne seda, kui päev ulatas ööle käe ja algamas oli lavastuse „Ja peaksin sada surma ma…“ esietendus, täitsid taevast pilved, mille vahelt piilus päike, tekitades hämmastavalt ilusa valguse. Alles õhtu varem olid ilmaolud olnud osas Eestis justkui maailmalõpueelsed. Nii et ilm pakkus sobiliku eelmängu algavaks etenduseks Hageri palvemajas.
Hageri koguduse õpetaja Jüri Vallsalu rääkis veel enne etenduse algust, et ega kõiki Jumala tarkusi jõua iga päev endaga kaasas kanda ja nii annavad nad iga aasta välja vaimulike loosungite raamatut, kus igale päevale on üks salm mõeldud. 13. augusti salm kõlas nii: „Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim.” Vallsalu sõnul kipume mõtlema, et Jumala juurde saavad need, kellel on elus halvasti läinud, kuid mitte vaid õnnes, vaid ka õnnetuses on Jumal kohal.
Esimene üllatus oli kohe etenduse alguses, kui tuli välja, et näitlejad istuvad meie endi, publiku seas. Iga näitleja tõi kuuldavale mõne kunagise prohveteeringu, mis iseloomustavad viimast sadat aastat. Omal ajal ennustati, et tuleb selline sõda, et ühe mehe kohta on 20 naist ja sõbraga saab suhelda tuhande miili kaugusele. Ennustati ka seda, et saabub aeg, kus mees hoiab pabrit enam kui hinge ja elu muutub mugavaks, kuid ahnus teeb inimesed kurjaks.
Regilaulud olid murdes, enamasti Võru murdes. Olles juurtelt sealt pärit, sain päris paljust aru. Miskit oli neis lauludes väga tuttavlikku, ilmselt vastab see ikka tõele, et regilaul on meie teine emakeel ja seepärast on see nii oma ja õige.
Kõige eredamalt on meeles kaks vastandlikku stseeni etenduse keskelt. Üks hästi jõuline, isegi maailamalõpuhõnguline stseen ja teine vastandina hästi rahulik. Näitlejad istusid akendel, väljas siristasid rohutirtsud ja noored rääksid unenägudest. Isegi natuke nalja sai siis. Näiteks unenäokirjeldus sellest, kuidas keegi läks unes taevasse, kuid Peetrus ei lasknud teda väravast sisse. Unenägija aga pani siiski taeva poole plagama, Peetrus teda taga ajamas ja inglikoor mängis taustaks Rossini Wilhelm Telli avamängu.
Omamoodi hetk oli ka see, kui peaaegu paljas Ülo Kiple vastu lage suruti, samal ajal kui ta oma sõnumeid karjus. Kiple oli vaimuhaige ja ehk oli seeläbi näidatud, et piir hullumeelse ja prohveti vahel võib olla vägagi õhkõrn.
Mõnusalt oli etenduses valguse ja muusikaga mängitud. Kohati läks muusika küll väga apokalüptiliseks ära ja etenduse lõpus kippus tähelepanu minema sellele, et kell oli palju ja istuda valus… Aga üldjoontes jättis etendus sügava mulje ja eks Hageri palvemaja andis ise ka oma vaimurohke ajalooga paljugi juurde.
