Siim Jõgis / foto: Siim Solman.
Märkasin Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi säutsu Twitteris kolm minutit peale selle postitamist. Selle Trumpi säutsu vabatõlge eesti keelde kõlab umbes nii: “Sõjalised lahendused on täielikult paigas, lukustatud ja laetud, kui Põhja-Korea peaks käituma rumalalt. Loodetavasti leiab Kim Jong-un teise tee!”
“Mis mõttes sa sellist asja avalikult hõiskad?” käis mul esimese asjana peast läbi. Trump postitas selle teksti 11. augustil ning teisipäeva, 15. augusti seisuga oli see kogunud 173 tuhat meeldimist. Twitter mulle meeldib. Kasutan seda sotsiaalmeediakanalit kõige tihedamini. Elu on näidanud, et ülemaailmse kaaluga uudisväärtuslik info jõuab sinna kõige esimesena.
Praegu ei möödu päevagi, kui ei tuleks uusi teateid sõnasõjast Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea vahel. Ühel või teisel poolel on ikka midagi lisada. Viimase nädala jooksul on tõusnud tuliseks teemaks Guam – Ameerika Ühendriikide kaitse all olev territoorium Vaikses ookeanis. Väidetavalt on Põhja-Korea teadlased suutnud luua nii võimsa mandritevahelise ballistilise raketi, millega on tahtmise korral võimalik tabada Los Angelese ja Chicago linna. Ilmselgelt jääb sellesse perimeetrisse ka Guami saar.
Varasemalt oli Põhja-Korea väitnud, et nad on võimelised tabama Guami ümbrust augusti keskpaigaks. Nüüd on see aeg käes. Teisipäeva, 15. augusti hommikul tuli Pyongyangi (Põhja-Korea pealinn) riikliku meedia vahendusel teade, et nende juht Kim Jong-un viidi kurssi plaaniga tulistada rakette Guami lähedale, kus asuvad USA õhu- ja mereväebaas. Olukord on tõsine. Ajakirja Bulletin of the Atomic Scientists juhtkonna poolt 1947. aastal loodud sümboolne Viimsepäeva kell on südaööle lähemal kui veel mõned aastad tagasi. Südaöö tähendab selles kontekstis muidugi tuumasõja algust.
Kuid kas sõjategevuseks läheb ka tegelikult? Praegu võime vaid loota, et mitte. Igasugune sõda Korea poolsaarel tähendaks humanitaarset katastroofi enneolematutes mõõtmetes. Samuti oleks see tugev löök globaalsele majandusele. Lõuna-Korea SKT on maailmas üheteistkümnendal kohal, eespool isegi Venemaast. Siiski on lootust, et päris relvi käiku ei lasta. Isegi olukorras, kus üksteisele jagatakse ähvardusi, teavad mõlemad pooled, et relvastatud konflikt oleks katastroof.
Pealegi, kas haukuv koer hammustab? Kui Põhja-Korea juhtkond sooviks tõepoolest rünnata näiteks Guami või mõnda muud USA piirkonda, kas nad annaksid sellest eelnevalt ja avalikult teada? Vaevalt küll. Üllatusmoment määrab ju suure osa rünnaku õnnestumisest. Vahel mulle tundub, et kogu see ähvarduste ja sõja kuulujuttude õhkkond on selgitatav lihtsa inimliku psühholoogia kaudu. Diktaator Kim Jong-un ei taha sõda, kindlasti mitte. Tema soov on olla väärikas järeltulija oma vanaisale ja isale ning säilitada troon Kimide dünastiale. Seetõttu peab ta olema näiliselt tugev nii oma rahva kui rahvusvahelise kogukonna ees. Ta teab, mis juhtus Iraagi liidri Saddam Husseini ja Liibüa juhi Muammar Gaddafiga, kui nemad loobusid vabatahtlikult oma tuumaprogrammist. Mõlemad tõmmati vägivaldselt riigi tüüri juurest maha.
Kim teab, et tema ainuke lootus võim säilitada on näidata end tugevana. Sõda ta ei soovi, see tähendaks vältimatult tema langust. Ainuke lootus on säilitada status quo ja jätkata praegust jaburat janti. Õnneks Viimsepäeva kell südaööni tiksunud veel ei ole. Loodetavasti seda ei juhtugi. Aga selge on see, et Pyongyangi ja Washingtoni suhted on keerulised ning head lahendust kuskilt otsast ei paista.
