Katri Reinsalu / fotod: Siim Solman.
Kristi Mehike on Aespa kandi naine, kelle käte vahel valmivad kaunid kaardid Lennalee Paberikunsti nime all.
Tõsisemalt on ta kaartidega tegelenud viimased kaks ja pool aastat. Oma sõnutsi keskendub ta teistest ehk veidi rohkem meestele ja poistele. Satsi-pitsilisi kaarte liigub piisavalt ringi, meessugu on selles valdkonnas unarusse jäänud.
Paberikunsti on Kristi enda jaoks avastanud viimastel aastatel. Ta ütleb, et see aeg on ühelt poolt pikk ja teisalt üsna lühike. Ta tegeleb käsitööga muude toimetuste ja oma pere kõrvalt ning ütleb, et harjutamist ja õppimist on veel omajagu.
Kristi meenutab kaartide valmistamise algusaegu. Ta oli tollal lapsega kodune ja otsis tegevust. Nii sattuski ta Lembe Inkineni juurde paberikoolitusele. „Haakisin ennast talle sappa. Ta võttis mu rõõmsalt vastu. Aitas ja õpetas. Ja nii see pall veerema läks,“ meenutab Kristi. Head sõbrad on nad Lembega siiani.
Kristi toonitab, et paberikunsti juures on harjutamine väga oluline. „Mida rohkem sa teed, seda vilunumaks sa saad,“ ütleb ta. Kristi alustas ju sisuliselt nullist. Tal polnud kodus mitte ühtegi vajalikku töövahendit. Vaid ehk nii palju, kui lastega meisterdamiseks parasjagu vaja oli läinud.
Küsimusele, palju tal täna erinevaid seadeldisi kodus olemas on, vastab Kristi, et mitte kuigi palju. Teadlikult ei ole ta koju toonud paberkujundite väljalõikamise masinat. Naine naljatab, et on seda ostu pidevalt edasi lükanud ja teeb väikestviisi katset, kaua tal see õnnestub, sest ta tahab teada, kui kaua ta ilma selleta hakkama saab. Tema sõnul on palju selliseid kaartide tegijaid, kellel on rohkelt masinaid. Nende puudumine on samuti üks viis, kuidas teistest eristuda ja teha oma asja.
Samal ajal ütleb ta, et loomulikult imetleb teiste tegijate kaarte, mille valmistamisel on erinevaid masinaid kasutatud. Ja kui tõesti vaja, siis saab ta ka ise sõber Lembe juures neid kasutada.
Rääkides aga paberivarudest, siis neid pidavat märksa rohkem olema. Paberit ja muud vajalikku soetab Kristi erinevatest poodidest. Ta naerab, et Tallinna paberipoed on ta vist kõik juba läbi käinud. Samuti satub ta kangapoodidesse, kust saab kaartide kaunistamiseks näiteks paelu. Kristi ütleb, et talle meeldib ostetavaid asju oma käega katsuda, kuid see ei ole alati võimalik. Nii kasutab ta ka Facebooki gruppe, kus ühiselt tellitakse.
Selgub, et iga paber kaardi tegemiseks üldse ei sobigi. Lisaks kaartidele teeb Kristi ka karpe. Aja jooksul on ta õppinud, et teatud sorti paber pleegib hästi kiiresti ja muutub koledaks. Samuti tuleb arvestada paberi ilmastikukindlust. Teatavasti paber niiskust ei armasta ja nii tuleb kaarte eriti hoolikalt selle eest kaitsta.
Just see on ka põhjuseks, miks Kristit laatadel ei näe. Meie ilma ei saa kunagi täpselt ennustada. „On suur oht, et rikud oma suure töö ära,“ ütleb ta.
Kristi ütleb, et püüab end piirata ja mitte väga palju paberit kokku koguda, aga eks seda ole aastatega ikka omajagu kogunenud. See on tema sõnul nagu kudujate-heegeldajate haigus, kes lõnga koju varuvad. Poes ilusaid asju nähes on ikka raske neid ostmata jätta. „Lihtsam on poest ringiga mööda käia,“ muheleb ta.
„Paber ei ole kõige kallim osa sellest tegevusest,“ selgitab Kristi. Suuremateks kuluartikliteks on kõikvõimalikud muud tarvikud. Kuigi suurt ja uhket kujundite väljalõikamise masinat Kristil ei ole, on erinevaid väiksemaid tarvikuid loomulikult ka tema arsenalis. Kristile meeldib näiteks kasutada auguraudasid servade huvitavamaks tegemiseks.
Oma kaartide puhul kasutab ta nii teipi kui ka liimi. Päris PVA liimi ei kasuta, sest siis võib kaart lainetama hakata. Kristil on kasutusel ka liimipliiats, millega õrnu ja auklikke pitsilisi ääri kinni liimida.
Ajamahukas kaunistamine
Suurem osa Kristi kaartidest on eritellimusel tehtud. Ta ütleb, et praegusel hooajal on loomulikult kõige nõutumad pulmakaardid, aga ka üldisemalt naistekaardid. Kristi ei tee väga pitsilisi kaarte. See ei ole tema stiil. Tema maitse on tagasihoidlikum. Need, kes tema poole pöörduvad, teavad seda ja soovivadki just selliseid kaarte. Ta ütleb, et erilist tähelepanu pöörab ta meestele ja poistele. Neile mõeldud kaarte ei liigu lihtsalt kuigi palju ringi. Samuti on sellisel juhul väiksem oht poolkogemata kellegi teisega sarnaseid kaarte teha.
Ühe kaardi valmimisaega on keeruline öelda, sest üldiselt teeb Kristi mitu kaarti korraga. Ta kirjeldab, et kui plaanib teha meestekaarte, siis laotab oma lauale kõik meestega seotud vidinad ja paberid laiali ning hakkab asju omavahel sobitama.
Nagu arvata võib, ongi kaunistamine kaartide tegemise juures kõige ajakulukam osa. Ühemõõduliste põhjade väljalõikamisele ei kulu seevastu kuigi palju aega.
Mõnikord on Kristil juba varasemalt visioon olemas. Ta on mingeid pabereid vaadanud ja teab, mida teha soovib. Teinekord võtab ta lihtsalt ühe paberi ette ja hakkab sobitama, mis sellega hästi kokku läheb. Just õigete detailide leidmine ja sobitamine nõuab vilumust.
Näpu vahele jääb mereteemaline kaart. Selle servad on justkui põletatud. See on aga petlik, sest sellise tulemuse on Kristi hoopis templivärviga saavutanud. Ka kaardi jaoks kasutatud paberi kohta, mis paistab olevat vanapaberist tehtud, on tal oma lugu rääkida. Kristi leidis selle oma isa kaupluse pööningult ja see tundus nii hea materjal olevat, et ta ei suutnud seda sinnapaika jätta. Nüüd ongi ta seda ohtralt oma mereteemaliste kaartide valmistamiseks kasutanud.
See on hea vaheldus kaartidele, mis on täiuslikult ilusad, plekkideta ja klaarid. Mereteemaliste kaartide puhul saab paberit rebida ja kulunud välimust tekitada. Kristi ütleb, et ta väga naudib sellist tehnikat.
Naine tunnistab, et hoiab aeg-ajalt ka teiste tegemistel silma peal. „Ikka vaatan, mis teised teevad ja püüan teha teistmoodi,“ ütleb ta naerdes. Naine paneb tihtipeale mõne detaili kõrva taha. Tervet kaarti ta järele teha kindlasti ei proovi. „Tahaksin olla isikupärane ja teha midagi enda moodi,“ räägib ta.
Teine viis eristumiseks on fotode kasutamine. Seda teevad vähesed. Ja kui fotosid kasutatakse, siis tihtipeale juba selliseid, mis ongi selleks otstarbeks müügil. Kristi on aga asunud tegema koostööd Keila fotograafi Iris Karuga. Ta kirjeldab Iris Karu stiili, öeldes, et fotod on erilised ja ilusad. „Ma olen püüdnud nad kaardi peale panna,“ räägib naine. See ei ole aga teps mitte lihtne ülesanne.
Kristi ütleb, et tavaliselt on lill just nimelt see, mille peale kõik üles ehitatakse. Keerulisim küsimus oligi, mida siis lillefoto kõrvale enam lisada. Esimesed kaardid fotodega olid seega väga lihtsad. „Ma ei julgenud nendega mitte midagi teha. Panin foto sinna peale ja vaatasin, imetlesin,“ naerab Kristi.
Mõne aja pärast aga ütles ka fotode autor, et võiks veel midagi katsetada. Eesmärgiks oli natuke rohkem käsitööhõngu luua. Tulemus on armas, eriline ja maalähedane. Iga sellise kaardi taha on Kristi lisaks oma ettevõttele ka fotograafi nime lisanud.
Iga kaart on oma näo ja stiiliga. Teinekord on vaja aga suur hulk ühesuguseid kaarte teha. Kristi meenutab, et kord telliti temalt ka 100 ühesugust kaarti. Käsitööharrastajale oli see paras väljakutse, sest soov oli ju ikka iga kaart natuke teistmoodi teha. Kristi meenutab, et muude asjatoimetuste kõrvalt kulus kaartide valmimiseni rohkem kui nädal. Naljaga pooleks öeldes oli tegu tõelise masstootmisega.
Kaartide saatmise traditsioon
Kristi ütleb, et tema peres on kaua aega kaarte saadetud. Lastega on alati jõulude ajal kaarte meisterdatud ja ka posti pandud. Sellest on võtnud osa terve pere. Ka enne seda meeldis Kristile kaarte saata. Talle meeldib mõte üllatusest, mille postkasti potsatanud kaart tänapäeval esile kutsub. See on traditsioon, mis võiks säilida.
Ka Lennalee Paberikunsti nimi on Kristi perekonna seest tulnud. Lenna on nimelt tema tütre nimi. Kristi nägi, et ka tütrel on huvi meisterdamise vastu. Nii saigi mõeldud, et see ettevõte võiks kunagi ka Lennale olla. Ja et nimi ikka rohkem nime moodi oleks, siis sai sellele veel üks „e“ lõppu lisatud. Nii sündiski Lennalee Paberikunst. „Ehk on mul kunagi koostööpartner perekonna seest,“ ütleb Kristi.
Käsitöö juures peab Kristi oluliseks loomingulist eneseväljendust. Ennekõike tegeletakse ju käsitööga sellepärast, et see meeldib. Siis ütleb Kristi, et õppimist on tema jaoks veel piisavalt. Erinevaid tehnikaid ja vahendeid on hulganisti, mida ta siiani ei ole saanud katsetada. Ta naerab, et kaartide valmistamise juures on tulnud tal õppida ka kõige lihtsamaid oskusi nagu lipsu sidumine, et see kaardi peal kena välja näeks.
Aina enam muutuvad ka siin kättesaadavaks huvitavad vahendid, mis õppimist võimaldavad. Kristi ütleb, et eriti hea on uudistada koos sõbraga.
Vaatan ta kaarte, mille paberi on ta ise templivärvidega tooninud. Esmapilgul võiks arvata, et paber on poest sellisena ostetud. Tegelikult oli see täiesti tavaline paber, mille Kristi ise omapäraseks muutis. Nõuab aga katsetamist, et leida just sellised kombinatsioonid, mis tegijale sobivad. Värvid on samad, aga iga tegija tulemus hoopis erinev.
Veel tänaselgi päeval on Kristil kaarte, mis valmis saades väga ei meeldi. Prügikasti ta neid loomulikult visata ei raatsi ja nii jäävad nad seisma ning uut omanikku ootama. Kui iga kaart on natuke omamoodi, siis on vist paratamatu, et mõned neist ei saa südamelähedaseks.
Elu on aga õpetanud, et ilu on vaataja silmades ja lõpuks tuleb ikka keegi, kes seda Kristile mitte just kuigi meelepärast kaarti kõige kenamaks peab ja just selle koju viib.
